Jõgeva maakonna pärimuslike loodusharulduste hulka kuulub kindlasti Ilmjärv. See järv on küll tilluke, kuid on tähenduslikult laetud ning eirab jonnakalt ümbritseva maastiku korrapära.
Ilmjärv asub Jõgeva vallas Nava külas Tartu-Rakvere maanteest pool kilomeetrit ida pool metsas. Järve kaldal kohtuvad Mullavere ja Nava küla, Äksi ja Palamuse kihelkond ning Visusti, Kudina ja Elistvere mõisate piirid. Järvest mööduv väike külatee oli veel sajandi eest oluline magistraal – Tartu-Tallinna maantee, kus liikus rohkesti inimesi.
Roheka veega Ilmjärv on edela-kirde suunas 300 m pikk ja 90 m lai ning kuni 6 m sügav. Ta on ainus Vooremaa järv, mis asub voortega risti. Järve ei suubu ühtegi jõge ega oja, teda toidavad rohked allikad. Kuigi järv paistab teele hästi silma, ei lase ta endale hõlpsalt ligi. Veepeeglit ümbritseb õõtsiksoo.
Pärimuste põhjal võib pidada Ilmjärve elusolendiks: ta kõneleb, saadab sõnumeid, kogub makse, rändab ja isegi karistab. Ilmjärve kohta sobib ütlus vaga vesi, sügav põhi. Järves olevat põhjatud allikad, mille kaudu on ta ühenduses teiste järvedega. Teda on nimetatud Eesti järvede ülemaks.
Ilmjärv olnud varem Kassinurme küla juures. Tema kaldale jäid laagrisse mustlased, kes hakkasid järves ujumas käima. See pahandas järve ning kolm korda andis ta külarahvale teada, et see talle ei sobi. Kui külarahvas sellest välja ei teinud, tõusis järv üles ja lendas praegusesse kohta, kus mattis enda alla lossi ja kiriku. Teisendi järgi on Ilmjärv tulnud Vara vallast.
Algul olnud Ilmjärv palju suurem. Tema kahanemisest kõneldakse kahte moodi. Kord tõusnud ta musta pilvena üles ja langenud eemal maha Raigastvere ja Kaiavere järvedena. Teise loo järgi ühendanud ta aga oma veed Pikkjärvega ja läinud uputama praeguse Saadjärve põhjas asunud Kukelinna kirikut.
Järve sügavust olevat korduvalt mõõdetud ilma, et põhja oleks kätte saadud. Vahel on mõõtjad saanud ka hirmutava hoiatuse, tõmmates veest välja kord verise oinapea, teine kord aga lausa verise inimpea.
Sügavuse tõttu on Ilmjärvega tegemist ka Kalevipojal. Mitmed pärimused kõnelevad, et kõikidest järvedest sügavaim Ilmjärv tahtis Kalevipojalt elu võtta. Vägimees pidi seetõttu tagasi pöörduma ja ümber järve minema.
Kalevipoeg, pääsedes vaevu eluga Ilmjärvest, pajatanud nõnda:
«Peipsi ulatas mulle perse,
Saadjärv saapasäärde,
Kuremaa järv ulatas kurku,
Ilmjärv aga tahtis hinge võtta.»
ERA II 121, 619 (l) < Palamuse, Kaarepere v. — K. Lind < Mari Lind (1936).
Rahvuseepose 13. laulus tuleb Kalevipoeg lauakoormaga läbi Peipsi Venemaalt ja suundub Virumaa poole. Soovides astuda läbi pealtäha tillukese Ilmjärve, jääb ta aga hätta.
Eepose saksakeelsetes kommentaarides[i] nimetab Kreutzwald Ilmjärve ilma(stiku)järveks ja seostab hõimurahvastele viidates taevajumalaga. Samas kinnitab ta, et rahvas peab Ilmjärve kõige sügavamaks veekoguks maal. Ehk tuleks võtta järve sügavust kujundina, mis kõneleb selle paiga tähendusest ja vaimsest väärtusest?
Eestis on teada vaid kaks Ilmjärve. Neist leiab kaardilt ühe – Jõgeva vallas asuva Ilmjärve. Alates Rootsi ajast on teda kaartidel nimetatud ikka ühtviisi: Hilm jerv (1684, 1768), Ilmjerv (1793).[ii] Teine Ilmjärv asub Otepää kihelkonnas. Johann Gutslaff kirjutab 1644. a Pühajõe sõda käsitlevas raamatus, et Võhandu Pühajõe alguseks on allikas, mis voolab Ilmjärve. Nii allikat, jõge kui Ilmjärve peeti pühaks, neid hoiti puhtana ja sinna viidi ande, sest need olid taevajumala elupaigaks[iii]. Kuigi Võhandu Pühajõe alguse lähikonnas asub praegugi Ilmjärve küla ja oja, Ilmjärve ennast enam kaardilt ei leia. Arheoloog Heiki Valgu uurimus järeldab, et Ilmjärv kannab praegu Kauru järve nime.[iv]
Ehk on selle loo peategelase – Nava Ilmjärve – pühadus unustatud ja pühaduse kaja on peitunud rahvapärimuste kujunditesse. Ilmjärve pühadusele viitavad lood, mis kõnelevad tema roojastamise ja mõõtmise keelust ning tähtsusest teiste järvede seas. Tuleb tunnistada et järve haruldane nimigi osutab pühadusele.
Ilmjärvest 19 km põhjakaares Laiuse mäel asub Siniallikas, mida on varem nimetatud pühaks ilma-allikaks. Sarnaselt Võhandu Pühajõe ja Ilmjärvega oli seegi seotud taevajumal Ukuga ning mõjutas vahetult ümbruskonna ilma. Võimalik, et selline tähendus on varem olnud ka Nava Ilmjärvel. Igatahes peitub Ilmjärve roheka veepeegli all vaimne sügavus, mis väärib austust.
Juurdepääs: Jõgeva-Tartu maanteel Nava bussipeatuse juures pöörata vasakule Nava-Luua-Palamuse teele, sõita 0,4 km ja pöörata paremale Nava-Kärksi teele, sõita 0,8 km ja jätta sõiduk tee äärde. Järv paistab teest paremal lõuna pool 50 m kaugusel.
Koordinaadid: XY: 6500476.97, 650301.58, ehk BL: 58.618101, 26.587297.
Fotod: Ahto Kaasik, 06.2020
Kaardid: Maa-ameti põhikaart ja ortofoto 2021.
Kirjandust ja pärimusi Ilmjärvest
Eeposes Kalevipoeg:
Kui ta käinud tüki teeda,
Tüki teeda, marga maada,
Kus ei kuskil kinnitusi,
Ega sammul sidendusi,
Jõudis vasta Ilma-järve.
Kaldal mõtles kangelane:
“Kas ma loigukese kohkel
Käiki lähen kõverdama,
Kallist aega kulutama?
Peasin õnnelt Peipsest läbi,
Sõudsin üle Soome mere,
Mis siin viitu mudalombist?
Külap peasen kõntsa kütkest,
Veeren läbi virtsukese.”
Mõtteid nõnda mõlgutelles
Tõstis tema viibimata
Kaldast üle jalga järve,
Astus sammu, astus kaksi,
Hakkas kolmat astumaie,
Sealap kippus sügav vesi
Kaenlaid mehel kastemaie,
Kippus nina niisutama.
Kalevide kange poega
Silmapilku seisatelles
Võõrast lugu vaatamaie,
Pahandusel pajatama:
“Toho! tondilaste loiku,
Musta vähi mudalompi!
Peipse puutus p-sedani,
Kippus kastma kellukesta,
Lokutusi loputama;
Sina, häbemata sõge,
Kipud kaenlaid kastemaie,
Mehe kaela märjastama!”
Pajatelles pööranessa
Tulnud jälgila tagasi,
Kunni jõudis kuivikule.
Kaldal käiki kinniteles,
Raputeles mudaräntsa,
Kõntsa pika koivadesta,
Siis aga jälle sammusida
Viru poole veeretama.
–
Friedrich Reinhold Kreutzwald KALEWI POEG
Üks ennemuistene Eesti jut: Kaheskümnes laulus
Tartu: Schnakenburg, 1875
Keeleliselt muutmata
https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:268438/243974/chapter/2
Ilmjärvest Tartumaal Äksi kihelkonnas Elistvere, Kudina valdade piiri pääl Kolsi ja Liiva mägede vahel on üks järveke, mida Ilmjärveks nimetetas. Ennevanast pole mitte järv siin olnud, vaid siin olnud üks kirik ja rüütlimõis, kus üks põhjatu kuri rüütel elanud. Käinud tõine küll ka iga päev kirikus, aga olnud sellegiperast vana õelus ise. Ilmjärv aga seisnud umbes versta 15 kaugel Kassinurme küla all. Olnud väga ilus kalarikas järvekene. Kord tulnud mustlased järve kaldale laagrisse, tarvitanud selle vett ja läinud viimaks järvesse suplema, mida aga see pole sallinud. Nüüd tulnud hääl järvest, mille sõnad nii käinud: “Külarahvas, ajage mustlased ära! Pange tähele, mina pole mitte ilma peralt.” Sedaviisi, nende sõnadega kordanud järv oma hüüdmist kolm korda, aga külarahvas pole mitte seda tähele pandnud, ei mustlasi ära ajanud ehk nad küll terve küla kuulnud. Nüüd tulnud uuesti hääl järvest, mis ütelnud: “Tahan ja karistan kahte korraga.” Selle pääle tõusnud hirmus mühin ja kohin, järv hakanud nagu keema ja vahutama, tõusnud üles pilvesse ja rändanud minema, mida küll nüüd külarahvas kahjatseda päält vaadanud ja õhkates tagasi hüüdnud. Mida aga see enam ei teinud, vaid läind ja matnud lossi ja kiriku mõlemad enese alla. Minnes kukkunud järvest veel üks suur kala alla maa pääle, kust karjalapsed, kes kukkumist näinud, kala kodu viinud, kus teda ära keedetud saanud kõigele majarahvale süia. Aga kohta, kuhu kala kukkunud, kutsutavat veel praegu Kalalombis. Esiteks paistnud veel järvest kirikutorni tipp välja, kuuldud ka tihti laulmist kirikus ja mänguhäält lossis. Kord sõitnud mees lootsikuga järve pääl, näinud torni tippu veest välja paistvat, mõtelnud selle mõne tiku olevat, mida kas keegi kalamees sinna pistnud. Läinud ja sidunud lootsiku nööriga tornitippu kinni. Nüüd aga tõusnud jälle kohin ja mühin. Torn hakanud alla vajuma, tahtnud meest lootsikuga ühes alla viia. Viimaks saanud mees aga nööri katki lõigata ja jäänud vee pääle. Sõudnud nüüd, nahk hirmu täis, kaldale. Rääkinud lugu ka tõistele. Läinud siis sellepääle kolme mehega uuesti järve pääle, et mõõta, kui sügav järv säält peaks olema, mille tarvis nad hulga nööri ühes võtnud. Sidunud nöörile veikese katla otsa ja pandnud kivi katlasse ja hakanud alla laskma. Lasknud juba põhjatu hulga nööri alla, ilma et põhi oleks vastu tulnud. Viimaks hakatud tugevaste köiel alt otsast kinni ja raputetud kangesti. Selle pääle hakanud mehed nööri välja tassima. Saanud välja, näinud ehmatusega, et kivi asemel verine inimesepea olnud katlas. Hirmuga sõudnud mehed kaldale, ilma et põhja ehk sügavust kätte oleks saanud. Küll olla perast seda mitmed ka meie päivilgi katsunud järve mõõta, mis aga alati ilmaaegu olevad olnud. Selle, et järv enne tõise paika minekut hüüdnud: “Mina pole mitte ilma peralt,” saanud ta nüüdse nime Ilmjärv. Mihkel Grossi suust Tähtverest.
E 27067/71 (1) < Tartu-Maarja khk., Tähtvere v. – Jaan Rootslane < Mihkel Gross (1896)
–
Vanapagan Ilmjärve silda tegemas
llmjärve üle pajatab vanajutt: Vanapagan tahtnud Ilmjärvest silda üle teha. Selleks tassinud hulk suuri kivisid Liiva kõrtsi taha kokku, et kivisid siis ühekorraga järve põhja silla aluseks paigutada. Tahtnud silda liivaga üle katta, kividevahed kinni katta, tee tasaseks teha, et siis parem tee silda mööda üle järve käia oleks. Selleks läinud liiva tooma. Liiva kandmisega kivide vare juurde saades laulnud kukk Liiva kõrtsi lakas kolm korda. Seda kuuldes visanud kohe Vanapagan liivanoosi kividevare pääle maha, pistnud putkama. Sild üle Imjärve jäänud tegemata. Kivid ja liivamägi segi, suure varena kõrtsi taga on veel praegugi alal.
- J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 20 – 21
–
Ilmjärve rändamine.
- Karro. Palamuselt.
Ilmjärv seisab Tartust Tallinnasse jooksva maantee ligidal Liiva kõrtsi ees. Vanal ajal olevat Ilmjärv suur järv olnud. Praegune Ilmjärv on umbes viie ehk kuue vakamaa suurune. Sellest räägib rahvasuus vanajutt:
Vilja kokkupanemise ajal keerlenud üks paks must pilverank Ilmjärve kohal taeva all. Paks must pilverank keereldes veninud silmapilk ikka laiemale ja olnud kui veemägi järvest taeva poole, mustanud väga, mõned jämedad veetilgad langenud pilvest alla maa pääle, mis lartsunud. Suure mühina ja kohinaga hakanud pilv Tartu poole edasi minema. Korraga langenud see must paks pilv keskelt pooleks ja langenud üks pool Elistvere mõisa alla soo pääle ja teine pool pilve Kaiavere ligi soosse maha ja korraga olnud suur järv Elistvere mõisa all soos, teine järv Kaiavere mõisa juures soos. Ilmjärvest jäänud pisikene loik, kui pudru sees silm, järgi.
Tartumaa muinasjutud
http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/vanad/eisen/tmuina/sisu.html
–
Ümbruse vanemad inimesed uskusid, et Ilmjärv olevat põhjatu sügav. Ümbritsevaist allikaist tulevat ühes veega kalu Ilmjärve. Mõned allikaist olevat põhjata ning viivat teistesse järvedesse – nii vist ka Saadjärve, mis 7 klm kaugusel. 1890. a. ümber kuulsin oma isalt Mikk Linnult järgneva muistendi. “Kord kevadtalve ööl sõitnud keegi mees linna. Tee olnud paiguti juba paljas, sellep valinud teekäijad võimalikke otseteid üle järvede ja heinamaade. Sõites nii üle Ilmjärve, kuulnud mees selget häält järvest: “Ütle Saadjärvele, et ta mu kümnise ära tooks!” Mehe tee viinudki üle Saadjärve. Ilmjärve sõnad seisnud kõik aeg mehel meeles, aga ei ole julgenud neid Saadjärvele ütelda. Saanud juba üsna kalda ligidale, Äksi kiriku kellamehe maja kohta, pööranud järve poole ja hüüdnud: “Kuule, Ilmjärv käskis sul oma kümnise ära tuua!” Saanud mees seda hüüdnud, hakanud järv raksuma ja kohisema-mühisema. Mees annud hirmuga hobusele piitsa ja katsunud et minema saanud.”
ERA II 121, 619/23 (2) < Palamuse khk., Kaarepere v. – Karl Lind < Mikk Lind, isa (1936)
–
[i] Friedrich Reinhold Kreutzwald, Quellen und Realien des Kalewipoeg nebst Varianten und Ergänzungen (1869), Lk 43
[ii] EAA.308.2.69 leht 1, 1864; EAA.1389.1.163 leht 1, 1768; EAA.854.4.470 leht 5, 1793.
[iii] Gutslaff, Johann 1644. Kurzer Bericht über die Falschheilig genannten Bach Wöhhanda
[iv] Valk, Heiki 2015. Pühast Võhandust, Pühalättest ja ohvrijärvest Otepää lähistel. Ajalooline Ajakiri, 2015, 1/2
lk 3-37.
