Enamik Eesti ja samuti Jõgeva maakonna põliseid pühapaiku on rüüstatud. Põiste hiiemetsade asemel leiame sageli põllud ja heinamaad. Kui hästi läheb, on hiiest säilinud püha kivi, allikas, või põlispuu. Tavaliselt on aga ka rüüstatud hiites alles kõige tähtsam – viljakas maapind, millest saavad võrsuda uued hiiepuud. Just selline paik on Süvalepa hiis.
Süvalepa hiis asub Palamuse kihelkonna kaguosas Süvalepa külas (Jõgeva vald) kahel pool Palamuse-Saare teed. Pühapaik on tasane rohumaa, mida piiravad lõunast, läänest ja loodest metsatukad. Suurem osa hiiest hariti juba Rootsi ajal põlluks ja rohumaaks. Hiie loodepoolne, märjem osa on aga püsinud läbi aegade metsa all. Hiie ida- ja kirdeservas asub Süvalepa küla tuumik, kus on elatud muinasajast alates. Hiie edelaservas asus sadakond aastat tagasi allikas. Pühapaigaga olnud seotud ka Piirioidi oja, mida mööda kulgeb kunagiste mõisate ning praeguse Eerikvere ja Süvalepa küla piir.
Maanteest paar meetrit lõunas asub püha kivi, mille mõõdud on 2,55 x 1,7 m, kõrgus kuni 0,5 m. Punakat karva rändrahn on kaetud sambliku ja samblaga. Kivi lõunapoolsel küljel on loendatud 26 ümmargust lohukest läbimõõduga 4,5–10,5 cm ja sügavusega 0,4–2,7 cm. Sarnaseid lohukive on Eestis teada ligi paar tuhat. Lohud on kividesse süvendatud 1000–3000 a tagasi, kuid miks need tehti ja kuidas kasutati, pole teada. Enamikke lohukive pole põhjust pühaks pidada kuid mõningad neist asuvad hiites.
Esimest korda mõõdistas Süvalepa kivi 1921. a Adele Jürgens ja sai selle kõrguseks 1,25 m. Jaagurahva-Peetri Tooma talu peremees Heinrich Martinson teadis seda kui ohvrikivi. [i] Suur osa kivist oli toona juba lõhutud ja kaduma oli läinud selle lõunaserv, millel olnud kaaretaoline märk. Tollal asus kivi maanteest 30 m kaugusel. Nõukogude ajal õgvendati tee kuni kivini ja suur osa sellest maeti pinnase alla.
Aruküla Otsa talu Turjaku heinamaa ääres popsina elanud vana Turjaku Ludvi on kõnelenud, et Soonlepa kivi ümber kasvas varem hiis ning kivile toodi ande. Kord põgenenud piinatud ori mõisameeste eest hiide varjule ja heitnud väsinult kivile puhkama. Kivi halastanud talle ja muutunud pehmemaks kui jälitajate kivikõvad südamed. Nii tekkisid kivile lohukesed. Tagaajajad peljanud hiievaime ega julgenud talle sinna järgneda.[ii]
Tänapäeval kihutavad läbi Süvalepa hiie autod. Rahu armastavad hiievaimud on pugenud kivi alla ja kolinud lähematesse metsatukkadesse. Aga kui peatada auto, astuda maanteetammilt alla ja laskuda hiiekivi ees põlvili, peatub korraks ka rahutu maailm.
Külastasin kivi 2020. a suvel kui ümbritseval heinamaal õitsesid aasalilled. Kivi samblasel pinnal võis näha muistseid lohukesi ja neisse asetatud münte. Pärimuspaigad hoiavad kohamälu ja vanu tavasid.
Juurdepääs: Palamuse-Saare teel sõita Süvalepa bussipeatuseni ja jätta sõiduk veidi enne seda tee serva. Hiiest annab märku paremal pool otse tee ääres lagedal heinamaal asuv madal kivi, mille ääres on valge arheoloogiamälestise post ja noor saarepuu.
Püha kivi koordinaadid: XY: 6507687.76, 653419.98, ehk BL: 58.681699, 26.645816.
Fotod: Ahto Kaasik, 06.2020
Kaardi alus: Maa-ameti ortofoto 2021
[i] E 52942/2a < Palamuse khk – Adeele Jürgens (1921).
[ii] RKM II 198, 246/7 – Juhan Karma < Pälson < Turjaku Ludvi (1959); RKM II 198, 255/7 (13) Palamuse khk – Juhan Karma < Pälson (1959).
