Kassinurme uues hiiepaigas asuvaid lohukive teavad paljud. Igal aastal jätavad sinna oma annid sajad kui mitte tuhanded inimesed. Sealsetele kividele süvistatud lohukesed on küll vähemalt tuhat aastat vanad kuid nende varasema pühaks pidamise kohta pole mingeid andmeid. Siiski on Kassinurmes kaks rändrahnu, mida võiks senise teabe põhjal pidada põliseks pühapaigaks.
Üks neist on võetud lohukivina muinsuskaitse alla ning asub muinaslinnusest ehk Kalevipoja sängist 200 m ida pool metsas. Sammaldunud kivil on 13 ümarat lohukest, mille läbimõõt on 4 – 7,5 cm ja sügavus 0,4 – 2 cm. Kivi kõrgus on kuni 70 cm ja läbimõõt ligi paar m. Rahn on lõhenenud enam-vähem võrdselt neljaks tükiks. Väidetavalt lõhkusid kivi kunagi aardeotsijad. 1963. a ilmunud raamatus Muistendid Suurest Tõllust ja teistest nimetatakse seda kivi ohvrikiviks:
“Varanduseotsimisi muistenditega seotud kivide alt ja ohvrikivide alt on toimunud õige mitmes paigas. Nii seisab praegu neljaks tükiks lastuna ohvrikivi Kassinurme Kalevipoja sängi ligidal.”[i]
Toona nimetati kõiki kaitse alla võetud väikeselohulisi kive ekslikult ohvrikivideks. Seega võidi ka toda kivi lohkude põhjal ohvrikiviks pidada. Kuid teisalt võeti see kivi kaitse alla alles 1979. aastal. Seega on võimalik, et ohvrikivi nimi on selle kivi puhul rahvaomane ja toetub pärimusele. Siiski, kuni kivi puudutavad algupärased pärimused pole päevavalgele tulnud, jääb kivi tähendus lahtiseks.
Kui lähete lõhkist lohukivi otsima, siis pange tähele, et Muinsuskaitseameti Kultuurimälestiste kaardil on see märgitud valesse kohta (20.09.20). Kivi ja samuti valgest plastist muinsuskaitsetähis asuvad kaardil näidatud kohast 40 m põhja pool. Kivi juurde pääseb palklinnuse eest. Seal tuleb püstkoja juures minna paremale ning paarikümne m pärast radade hargnemiskohas taas paremale. Radade hargnemiskohas näitab õiget suunda silt kirjaga LINGUKIVILE.
Püstkoja juurest lõhutud lohukivini on rada mööda ligikaudu 120 m. Kui liikuda lohukivi juurest rada pidi edasi, jõuab see kohe metsast lageraielangile. Rada laskub võsa vahel veidi madalamale ja tõuseb siis kallakut mööda üles suure roosaka kivini, mis on Kalevipoja lingukivi. Lohukivi ja lingukivi vahe on 70 m.
Lingukivi kohta on talletatud mitmeid pärimusi ja seda on tutvustatud erinevates trükistes. Ometi pole kivi seni kaitse alla võetud ja seda ei leia ka üheltki kaardilt. Niisiis lisan artiklile kaardi, kus on nii lõhkine lohukivi kui ka lingukivi.
Kalevipoja lingukivi asub kümmekonna meetri sügavuse järsukaldalise oru serval kallakul. Kivi lähedal on viit kirjaga “PATJALA VAADE” ja tõepoolest avaneb üle värske raiesmiku vaade kaugetele maastikele. Kuid lingukivi kohta pole ühtegi tähist. Hetkel veel paistab kivi raiesmikul hoogsalt sirguvate noorte puude vahelt välja, kuid mõne aasta pärast on see vaade ilmselt kadunud.
Roosakashall kivi on lähemalt vaadates roosa-musta tähniline. Kivi kõrgus oru pool küljes on ligi 3 m ja kalda pool 1 m, laius ja pikkus ligi 3 m. Kivi lael on ligikaudu poole m läbimõõduga ja kümmekonna cm sügavune lohk, kuhu koguneb vihmavesi. Põiki üle ja läbi kivi läheb valkjasroosast kivimist soon, mida kutsutakse Kalevipoja lingunööri jäljeks.
Esimene kirjalik teade Kalevipoja lingukivi kohta ilmus 1860. aastal Georg Julius von Schultzi koduloolises raamatus Vagien. Sealt võib lugeda:
“Muistend jutustab: Kalev katsus oma sängist kivi visata seitse versta eemal asetsevasse Kuremaa järve. Aga tema väike sõrm libises ja kivi lendas ainult poole versta kaugusele. See on ümmargune hall graniiditükk, mille ümbermõõt on kakskümmend sammu. See seisab sügava oru kaldal. Väljendus „Veike sõrm tal veeretas“, mida jutustaja (Kassinurme põlluvaht) kasutas, viitab alliteratsiooni kaudu sellele, et see on värss ürgeeposest.”[ii]
Kirjelduses antud kivi asukoht ürgoru serval ja ümbermõõt sobivad teadaoleva lingukiviga kuid kaugus mitte. Mõningane ebatäpsus on taoliste kirjelduste puhul tavaline. Hiljem talletatud pärimused kõnelevad, et kivi on viskamisel pooleks läinud ning selle teine tükk asub Kuremaa järve ääres.
Millalgi 19. sajandi lõpul on kirja pandud järgmine teade:
“Kalevipoja sängi ligidal [Kassinurmes] tihe oru kaldal seisab üks kivi, arvata 1 1/2 sülda kõrge [ca 3 m] ja 2 sülda [ 4 m] lai. Vanarahvas räägivad sest kivist, et Kalevipoeg Võrtsjärve kaldalt üle Kuremaa järve (mis Kalevi sängist põhja pool seisab) hunti tahtnud visata. Kivi aga libisenud lingu päält ning läinud katki, pool kukkunud Kuremaa järve ning pool oru kaldale.
Teised aga räägivad, et Kalevipoeg ise üle Kuremaa järve olnud ning hunti Kalevi sängi pääl näinud kõndivat. Ta tahtnud teda maha visata, aga kivi olla kõrvale läinud ning sinna oru kaldale veerenud.”[iii]
Pärimustes viskab Kalevipoeg tavaliselt kivi Kalevi sängist Kuremaa järve poole, või vastupidi. Kohalikud on veel jutustanud, et kivi orupoolset otsa on kaevatud, et näha selle kõrgust, kivi alla olevat maetud varandus, mida valvavat vanakuri ning kivi lohus oleva veega kustutanud karjalapsed meelsasti janu.
1957. a Tartu Riikliku Ülikooli ajalehes ilmunud artiklis nimetatakse lingukivi vanaks ohvrikiviks. Kas Kalevipoja lingukivi võiks tõesti olla põline pühapaik? Pühade kivide seas on omajagu selliseid, mille lael asub looduslik lohk. Pühade kivide lohkudesse kogunevat vett kasutati naha- jm haiguste tervendamiseks ka praegusel Jõgevamaal. Mõnel pool on öeldud, et kõik maakivid, millele koguneb vihmavesi, on tervendava väega. Kuna lingukivi lohk on üsna suur ja sügav, sobiks see tervendavateks taigadeks väga hästi.
Nii lõhkise lohukivi kui ka Kalevipoja lingukivi kohta napib teavet, mis lubaks neid kindlasti põlisteks pühapaikadeks pidada. Kindel on aga see, et neid peetakse pühaks praegu. Mõlemal kivil näeb tihtipeale anniks jäetud esemeid. 2020. a kevadel oli lingukivi lohus vaid üks EV 1-kroonine münt. Sügisel aga oli sinna lisandunud mõniteist euromünti. Raha kõrval säras madalas vees ka hõbedases raamis olev kristall.
Kas pole imeline – elame maal, kus kivid kõnelevad ja jutustavad meie enda lugu. Lohukivide lohukesi on süvistanud ja puudutanud mitme tuhande aasta eest meie esivanemate käed. Lingukivi taolistel rahnudel on Kalevi jt hiidude jäljed. Rändrahnudele kogunev vesi tervendab. Kividele külakosti ehk andide viimise tavas elab aga edasi esivanemate iidne tarkus.
Juurdepääs: Tartu-Rakvere maanteel Kassinurme külas pöörata paremale Kassinurme-Änkküla maanteele, sõita 200 m, ületada raudtee ja pöörata seejärel teeristil vasakule, sõita 1,2 km kuni Kassinurme mägede parklani.
Koordinaadid
Pühaks peetud lohukivi: XY: 6509412.92, 642287.01, ehk BL: 58.700976, 26.455088.
Kalevipoja lingukivi: XY: 6509427.97, 642367.31, ehk BL: 58.701085, 26.456481.
Fotod: Ahto Kaasik, 04 ja 09.2020
Kaart: Maa-ameti ortofoto ja kultuurimälestiste kaart 13.03.2021
[i] E. Laugaste, E. Liiv, E. Normann, 1963, Muistendid Suurest Tõllust ja teistest, lk 381.
[ii] Dr. Bertram (Georg Julius von Schultz), Wagien : baltische Studien und Erinnerungen, lk. 11
[iii] Veske 3, 67 < Palamuse – M. Ernits
