Looduslikke pühapaiku seostatakse külamaastikega kuid leidub erandeid ja seda ka Jõgeva maakonnas.
Varem on olnud pühi allikaid Tallinnas, Haapsalus ja Narvas. Terviseallikad voolavad praegugi Valgas ja Räpinas ning püha kivi on Tartu Toomemäel. Põltsamaa linnas aga on teada lausa kaks pühapaika. Tallinna tänaval asub ajalooline hiiekoht, Lossi tänaval aga tervendav Siile allikas. Mõlema pühapaiga asukoht on täpselt teada kuid nende seisukord pole kiita.
Põltsamaa hiis on küll muinsuskaitse all kuid asub kultuurimälestiste kaardil vales kohas – Lepa tänaval Põltsamaa jõe ääres. Hiie õige asukoht on 300 m lõuna suunas teisel pool jõge. Paraku on hiide ehitatud Felilxi tootmishooned, teed ja parklad ning püha paik on sisuliselt hävinud. Hiis on eelkõige maapind ja seejärel kõik, mis sellel looduslikult asub ja kasvab. Ja seal on veel midagi, mida võiks ehk nimetada eriliseks maaväeks. Hiide rajatud talud on valdavalt peagi hävinud.
Põltsamaa hiiest paarsada m kagu pool asuvad ordulossi varemed ja samas on Põltsamaa kirik. On imekspandav, et hiiepaik sellises vaenulikus naabruses üldse meie aega jõudis.
Mida teame Põltsamaa hiie ajaloost? Rahvapärimuse koguja Anton Suurkask saatis 1896. aastal Jakob Hurdale Põltsamaa hiie kirjelduse. Selles seisab:
Hiie ase
Põltsamaalt Adavere teed välja sõita, üsna Põltsamaa lossi lähedal paremat kätt tee ääres kasvavad praegugi alles veel mõningad harvad suured vanad kased. Sääl olla vanal ajal püha hiis olnud, kus ohverdatud ja palutud. Keegi ei ole säält tohtinud ühtegi puud maha raiuda ega mitte raakestki puude küljest ära lõigata. Kes seda teinud, see kohe haigeks jäenud ja peagi surnud, kui osava targa abi ei ole varsti käepärast olnud. Kuid need raad, mis puude otsast maha kukkunud, pidanud rahvavanemad kokku koguma ja hiie all ära põletama, sest hiiealune muru pidanud alati täieste puhas ja korrapäraline olema, kuhu mitte midagi roojastust ega mustust ei ole tohitud jätta. Veel hilja aja eest peetud seda kohta pühaks. H I 9, 135 (70) < Viljandi – A. Suurkask (1896)
Eesti iseseisvumise järel võeti hiiekased muinsuskaitse alla. Täpset aastat pole teada kuid ilmselt toimus see peale 1928. aastat kui võeti vastu muinasvarade seadus. Vanadelt kaartidelt võib näha, et viimased hiiekased kasvasid pikliku madala kõrgendiku põhjaotsal. 1920. aastail rajas Eesti Tarvitajateühistute Keskühisus hiide ja selle ümber õunapuuaia. Veidi hiljem, 1934. aastal taotles ETK Põltsamaa Tehas, et hiiekased võetaks muinsuskaitse alt maha. Põhjuseks toodi, et kased on halvas seisundis ja kavatsus seal ehitama hakata. Arvatavasti võetigi hiiepaik kaitse alt maha. 1936. a ajalehes Sakala ilmunud Viljandimaa kaitsealuste paikade ülevaates enam Põltsamaa hiit ei mainita. 1940. a valminud Põltsamaa kroonikafilmis näidatakse hiiepaigas laiuvat õitsvat õunapuuaeda. Hiiekaskesid, samuti ka kavandatud ehitust seal näha pole.
Hiiest 1,3 km kagu pool Põltsamaa jõe ääres asub tervendava veega Siile allikas. See asub linnale kuuluval Jõekaare kinnistul. Teisel pool tänavat on Lossi 41 ja 45 eramud. Varem kuulus see maa aktsiisiülem Schielele, millest ka allika nimi.
Eesti Rahvaluule Arhiiv kogus 1939. aastal üle Eesti kooliõpilaste kaasabil kohapärimusi. Põltsamaa Eragümnaasiumi 17-aastane õpilane Lembit Aret jäädvustas oma 1866. a sündinud vanaisa jutu Siile allikast.
Põltsamaa linnas on allikas. Allikas jookseb välja vasta päeva. Sellepärast olla allika veel imelik
jõud. Veega saavat arstida silmi. Vesi olevat parem rohi kui ükski arstirohi. Veega saavat
arstida ka muid haigusi. Kui aga kunagi preester vett õnnistab, siis kaduvat allika imelik jõud.
Rahvas nimetab allikat Siile allikaks. Selle nime on ta saanud aktsiisiülemast Schielest kes elas
seal juures. Kuidas allikat enne seda nimetati, seda ei mäleta.
ERA II 238, 547 (8) < Põltsamaa khk. ja l. – Lembit Aret < Mihkel Nael, s. 1866 (1939)
Siile allikas on langallikas, mis avaneb kaldanõlvas ida suunas, voolab seejärel lõunasuunda ulatuvasse soostuvasse väiksesse nõkku (mõõtmed 15 x 30 m) ja sealt 20 m kaugusel idakagus asuvasse Põltsamaa jõkke.
Millal allikast viimati ravivett viimas käidi, pole teada. 1955. a koostatud Põltsamaa linna kaardil on allika täpne asukoht veel üles märgitud. Allika väljavoolukoht asub praegu Lossi 41 elumajast paarkümmend m kagus kaldanõlvas. Mõne m kaugusel kasvab tee servas jäme saarepuu, mille mõhnalisest korbast seirab möödujaid justkui puuvana nägu. Puust paari m kaugusel kaldanõlvas asub maakividest ümbritsetud allikasilm. Kui seda kohta 2016. a kevadel külastasin, nirises allikas vaikselt kuid kõrvalasuv nõgu oli veerohke. Aasta hiljem suvel oli allika väljavool kuiv kuid kõrvalasuv nõgu ikka vesine. Selline püsiv veesilm on kahtlemata väärtuslik elupaik konnadele ja paljudele teistele väikestele veelembestele olenditele.
Põlispuudest ümbritsetud allika-koht on maaliline. Oleks tore kui Põltsamaa linn teeks väärt allika korda ja avaks selle linnaelanikele ja külalistele. Vanad pühapaigad on meie kõigi pärand ja rikkus.
Koordinaadid. Siile allika vana väljavoolu koht: XY: 6502628.32, 614908.66, ehk BL: 58.64822, 25.979542.
Fotod: Ahto Kaasik, 05.2016, 09.2016
Kaardid: Maa-ameti ortofotod
