Ilmselt on Jõgeva maakonna kõige tuntum pühapaik Kassinurme hiis. Pühapaiga piiril seisavad väravad, ratasristid, kividele jäetud mündid ja puudel lehvivad värvilised paelad ei jäta kahtlust, et see on vägagi austatud ja külastatud paik. See koht võlub ja kutsub. Hiies võib sageli näha inimesi üksi, pere- ja sõpruskonniti. Aegajalt kogunevad siin ka rõõmsad pulmaliste seltskonnad, et loitsida ja luua noorpaarile õnne.
Pärimusi uurides tuleb aga üllatuda. Kassinurmes võib küll igal sammul kohata Kalevipoja jälgi, kuid pole mingit viidet sellele, et seal oleks kunagi hiis, või muu pühapaik olnud. Hiieks nimetati see koht 1990. aastatel Jõgevamaa Metsaseltsi ja kulturiinimeste eestvedamisel. Hiie loomiseks valiti vanade lohukividega maalapp, kus vitsamehe sõnul olla eriline vägi. Nõnda on tegemist uue maausulise pühapaigaga, mis näitab meie põliste tavade ja uskumuste elujõudu.
Vanasti poleks see paik hiieks sobinud. Pühi kive ja allikaid leidub muistsete linnuste lähedal küll, kuid hiitega on iselugu. Meie esivanemad teadsid, et hiiepaik vajab rahu ja puutumatust. Naabruses asuva Kalevipoja sängi ehk linnamäe tõttu oli see ala määratud sõdade tallermaaks, mida võis ikka ja jälle rüüstata lahingute turm. Seetõttu tuleb vana hiiekohta otsida kaugemalt. Kassinurme linnuse ümbruskonnas asub mitmeid muistseid asulakohti. Eesti eri paigus talletatud pärimused kinnitavad, et varem oli oma hiiepaik igal külal ja väiksem muu pühapaik igal talul. Seetõttu võib arvata, et oma hiied olid ka kusagil Kassinurme, Patjala ja Painküla küladel. Kus täpselt need hiied asuvad, seda me täna ei tea. Külade vanad peokohad, matuse- ja üleloomulike nägemuste paigad võivad aga nende asukohale viidata.
Uurime lähemalt Kassinurme uut pühapaika. See asub linnusest paarsada meetrit kagu pool metsa vahel. Linnusest ja selle juurde rajatud vabaajakeskusest viib hiide teerada, mille ääres näeb puust voolitud kujusid. Hiie piiril seisab värav, mille kohal ripub lokulaud kirjaga “KASSINURME HIIS”. Hiie moodustab väike pügatud muruga välu. Päris hiies teadagi rohtu ei niideta. Välul asub kolm madalat kivirahnu. Need on võetud muinsuskaitse alla kui kultusekivid. Arheoloogid on loendanud ühel kivil 20 lohukest läbimõõduga 3,5-8 cm ja sügavusega 0,4-2 cm. Teisel kivil on kaks ja kolmandal üks lohuke. Neist kividest 330 m kirde pool metsas asub veel neljaski lohukivi.
Eestis on sarnaseid ümarate ja siledapõhjaliste lohukestega kive teada ligi paar tuhat. Alguses peeti neid ekslikult ohvrikivideks. Oletati, et lohud on tehtud andide panemiseks. Hiljem leiti kive, millel on lohke ka püstistel külgedel. Samuti ei kinnitanud arheoloogilised uuringud, et neile kividele oleks kunagi ande toodud. Seetõttu nimetati lohukivid nõukogude ajal ümber halvustavalt kultusekivideks. Ennatlikult eeldati, et ju seal mingit ebausku ja kultust harrastati. Uuemad uuringud aga on tõestanud, et lohukeste tegemist ei ole alust ka mingi usulise tegevusega seostada. Kindel on vaid see, et lohukesed on teinud inimesed 1000-3000 aastat tagasi ja nende läheduses leidub muistseid põlde. Nõnda siis kutsutaksegi selliseid kive tänapäeval tagasihoidlikult kuid see-eest puhtas eesti keeles lohukivideks.
Võibolla on lohukesed seotud hoopis mingite tööriistade, mängude või millegi muuga. Kus teadmised lõpevad, seal algavad oletused. Nii on pakutud, et kividel olevad lohud võivad olla muistne tähekaart, sidepidamisvahend, omandimärk vm. Siiski on paari tuhande lohukivi seas ka mõnikümmend sellist, mida on teadaolevalt pühaks peetud, sinna ande viidud või seal haigusi parandatud. Kassinurme uue pühapaiga lohukivide kohta paraku selliseid pärimusi teada ei ole. See aga ei takista inimestel neid kive praegu austamast. Veerandsajandi jooksul on toodud kividele anniks rohkesti münte, toitu jpm. Kevadel märkasin andide seas ka ühte hõbesõrmust ja mõnd kaelaehet.
Olgugi, et Kassinurme kivid on pühapaigana uued, nendega seotud tavad on iidsed. Sama lugu on seal kasvavate puudega. Tänaste inimeste tavad ja uskumused on muutnud puud uueks pühapaigaks. Kaskede, tammede ja pihlakate okstel võib näha sadu ja võibolla tuhandeid riputisi. Pole vahet, kas need on seotud palve, tänu, või tõotusega, või siis mõtlemata, tava kui selline on iidne. Põlised rahvad seovad üle maailma pühadele puudele anniks paelu ja seda on tehtud ajast aega Eestiski.
Paelte sidumise tava on küll oma ja põline, kuid praegu puudele seotavad asjad on tihtipeale uued ja tekitavad võõristus. Uuendustes pole vanade tavade puhul iseenesest midagi halba. Küll aga on lubamatu, kui uuendused kahjustavad loodust ja pühasid paiku. Kassinurme puudele seotud andidest suurem osa on tehislikud. Tehiskiust paelakesed, kilest, plastist ja kummist lõhnakuused, kommipaberid, kiletükid, helkurid, jõuluehted, juuksekummid ja veel palju sarnast kraami reostab ja rikub Kassinurmes loodust ja pühapaika. Looduse hammas ei hakka sellistele kingitustele peale. Õnneks leidub Kassinurmes rohkesti ka selliseid ande, mis säästavad loodust ja on kooskõlas meie rahvakultuuri heade tavadega. Hiiesõprade seotud lambavillast, linast, puuvillast, nahast ja kõrtest annid rõõmustavad silma ja on pühapaigas igati sobivad.
Läheb palju aega, enne kui väiksest puust saab põlispuu ning uuest pühapaigast hiis. Seetõttu ei sobi Kassinurmes tehtud fotod Hiite kuvavõistlusele. Kuvavõistlus on pühendatud vaid põlistele pühapaikadele. Kuid Kassinurmes järgitavad tavad on põlised. Kui need tavad jäävad püsima ja 1990. aastatel rajatud pühapaika austavad ka järgmised põlved, siis võib kunagi tulevikus kindlasti ka Kassinurme kohta öelda põline hiis. Selleks ajaks on kasvanud põlispuudeks tänaste pulmaliste istutatud tammed.
Kas teate, et pühapaika annipaelte sidumise tava elustas Eestis 1980. aastate lõpul teadmamees ja ravitseja Vigala Sass ehk Aleksander Heintalu? Temalt pärineb ka tervitus “päikest!”. Samuti on tema eeskujul tänapäeva pühapaikadesse jõudnud ratasristid ja lokulauad. Kassinurme hiie lääneväravas põllu ääres seisab kaks toekat ratasristi ja neid võib näha ka välul. Ratasristid tähistavad hiies päikest, mis oli Sassi lemmiksoov. Sass soovis päikest tervituseks, hüvasti jättes ja tänades. Nõnda on Kassinurme uus hiis oma ratasristidega omalaadne mälestusmärk Vigala Sassile.
Kassinurmes on vaadata muudki. Sealt leiab muinaslinnuse, uue palklinnuse, kaugemal metsas ja raiesmikul kaks püha kivi. Kalevipoja lood on andnud nime Kalevipoja sängile, Kalevipoja silmapesukausile ja Kalevipoja lingukivile.
PEA MEELES
Olgugi, et Kassinurme hiis on uus pühapaik, tuleb seal järgida põliseid hiietavasid. Mine hiide puhta ja kainena. Ära murra seal oksakestki ning ära tee ka muul moel kellelegi liiga. Sisenedes tervita pühapaika. Vii külakostiks üksnes looduslikust ainest ande – sööki, jooki, paelu jms, millele looduse hammas hõlpsalt peale hakkab. Erandiks on metallist ja kivimist väikesed väärtuslikud esemed – mündid, ehted jms. Teiste toodud ande ei tohi puutuda. Erandiks vaid tehismaterjalist annid, mis tuleb eemaldada. Kui on häda, mine asjale pühast paigast välja ning ära lase sinna ka koduloomi.
Päikest!
Vaata lisaks: Kassinurme lohukivide kirjeldused Kultuurimälestiste registris:
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=9230
https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=9232
Juurdepääs: Tartu-Rakvere maanteel Kassinurme külas pöörata paremale Kassinurme-Änkküla maanteele, sõita 200 m, ületada raudtee ja pöörata seejärel teeristil vasakule, sõita 1,2 km kuni Kassinurme mägede parklani.
Koordinaadid: XY: 6509090.01, 642202.58, ehk BL: 58.698107, 26.453428.
Fotod: Ahto Kaasik, 04 ja 06 2020.
Kaart: Maa-ameti ortofoto.
