Jõgeva maakonnas on muinsuskaitse all terve rida pühi kive, mille kohta on teada vähe pärimusi. Lohusuu külas asub aga tervendav kivi, mille pärimused on väga põnevad, kuid kivi ise ei ole kaitse all. Veel enamgi, see kivi on Eesti pühapaikade maastikul vaat et ainulaadne.
Lohusuu Veneküla kalmistul kabeli lõunaseina ääres seisab vaevu poole meetri kõrgune konarlik must maakivi. Rahvasuu teab, et see kivi on vabastanud hädasolijaid erinevatest hingelistest ja kehalistest hädadest. Kord olevat isegi üks pime mees kivi abil nägemise tagasi saanud.
Tervendava kivi minevik on kirju. Kalurid leidnud selle 19. sajandi keskpaiku Peipsi järvest. See toodi Veneküla kalmukünkale, mida tol ajal kasutati ka palvepaigana. Pärast seda, kui pime mees sai kivi abil juhuslikult nägijaks, hakati seal teadlikult tervist otsima ja ande tooma. Anniks toodud raha, riideid jm.
Keegi pahatahtlik mees veeretas kivi salaja Lohusuu jõkke. Oma surmatunnil pattu kahetsedes lasknud ta kivi jõest taas välja tuua. Teisendi järgi veeretati kivi sohu, misjärel kurjategija omakseid hakkasid tabama õnnetused. Lõpuks toonud kurjategija lapselaps kivi taas soost välja. Peale seda, kui kivi oli taas päevavalgele toodud ja abivajajad hakkasid seda külastama, pani Vene kirik kivile käpa peale. Alguses peideti kivi kiriku riidekambrisse. Hiljem aga valmistati kivile nikerdatud alus ja pandi koos rahakogumise nõuga kiriku eeskotta välja. Kivi juures põlenud ööd ja päevad lambike ja seinal oli tahvel, mis kinnitas, et tegemist on imettegeva kiviga. Kui kirikuvõimud sellest teada saanud, kästud kohalikul preestril Smiretshanskil püha kivi taas ära koristada.
Kiviga seotud lood on avaldatud 1908. a ajalehes Õigus. Sealt jääb mulje, et kivi hävitati ja meil on sellest vaid põnev pärimus. Oma suureks üllatuseks sain aga eelmisel sügisel kivi kohta uusi andmeid. Eesti Maaülikooli tudeng koostas selle kivi kohta pärimuskultuuri aine iseseisva töö. Sellest selgus, et kivi on alles, kohalikele elanikele hästi teada ja siiani austatud. Tudengile jutustas kivist vanaema.
Kiviga seotud pärimused on 112 aasta jooksul säilinud kohalike seas üllatavalt hästi. Jutustuses võib märgata teatud erisusi, kuid see ongi kohapärimusele omane. Lohusuu tervendava kivi juures kohtuvad õnnelikul kombel rikkalik kohamälu ning hästi säilinud pärimuspaik.
Väga eriliseks muudab Lohusuu kivi aga see, et teadaolevalt on tegemist kohalike veenlaste püha kiviga. Eesti lääneservas on teada mitmeid rannarootslaste pühi kive ja allikaid. Nüüd lisandus Eesti looduslike pühapaikade kaardile esimene Peipsi venelaste pühapaik. Kahtlemata on see üks Jõgeva maakonna ja laiemalt Eestigi põnevamaid pühapaiku.
Lohusuu kiviga seotud pärimused
Ajaleht Õigus, 1908:
Lohusuu kiriku ajalooline kivi
Umbes 50 aastat tagasi leidnud Lohusuu Veneküla kalamehed Nina jaama (postijaama) kohast Peipsist augulise halli raudkivi, millele midagi ristitaolist oli peale raiutud. Arvatavaste oli ta endistel aegadel kusagil piiri- või nurgakiviks olnud. Ebausklikud inimesed, kes iga ristimärki pühaduseks pidasivad, arvasivad kivil pühad omadused olema, ja tõivad ta, vaimulikka laulusid lauldes, oma kalmukünkale.
Õigeusu kirikut sel ajal Lohusuus veel ei olnud, ning kalmukünkal käidi palvetamas. Sai aga kivi siia, siis hakati teda kui päris pühadust austama: palvetati tema ees, toodi mitmesugusid ohvrid: raha, riideid jne. Muidugi leidus ka kelmisid, kes neid andeid oma kasuks tarvitasivad. Et anded kivi juurest ära kadusivad, see tekitas arvamist, et kivi tõeste nende annete tarvitaja on ja muidugi selle eest ohvriandjaid oma armuga õnnistab.
Nii läksivad mitmed aastad mööda.
Ühed tõivaid andeid, teised korjasivad neid ära. Viimati tuli kellegil koerustükk pähe: ta kogus seltsilised kokku ja veeretas ühel ööl kivi lähedal olevasse jõe-auku.
Asi oli sellega seekord lõppenud. Räägiti ja arvati, kuhu kivi pidi jääma, aga õigele otsusele ei saadud.
Jälle veeresivad aastad ajamerde. Endisele kalmukünkale oli kirik ehitatud; ja rahvas oli kivi hoopis ära unustanud.
Vaheajal oli aga mees, kes kivi jõkke veeretas, vanaks saanud. Ja kui ta oma surmatundi tundis ligi tulema, siis tuletas ta kõiki oma pattusid meelde. Muu seas tõusis tema mälestuses ka püha kivi uuesti elule. Vanamees hakkas pattu kartma ja ei saanud enne surra, kui laskis kivi jõe-august välja võtta.
Nooremad muidugi naersivad, kuid vanad, kes kivi ja tema tegusid veel mäletasivad, vaatasivad aukartusega kivi peale ja hakkasivad teda jälle austama.
Preester, isa Smiretshanski, kes siis alles noor hingekarjane oli, kartis sellest märatsemist ja palus kivi peremeest, kelle maa peal ta oli, et see ta ära koristaks. Kivi koristati ära ja pandi vanasse kiriku riidekambrisse, kui endise aja mälestus, alalhoidmiseks varjule.
Jälle läks kümmekond aastaid mööda.
Isa Smiretshanski oli juba tosin aastaid oma karja hoolega hoidnud. Siis toodi kivi riidekambrist välja, pandi kiriku eeskotta, tehti temale nikerdatud alune, riputati tema ette kuju lambikesega, mis ööd ja päevad põles, jne. Kivi kohta seinale aga riputati tunnistus, et see kivi endistel aegadel imetegevat väge ilmutanud ning paljud temalt oma hingele ja ihule kosutust leidnud. Kivi juurde oli ka korjandusekarp pandud, kuhu kiviaustajad veeringaid võisivad sisse lasta.
Pajud koguduse liikmed palusivad lõpuks vaimulikku ülemust kivi kohta oma arvamist avaldada.
Isa Smiretshanski kutsuti ülemuse pale ette, ja tagasi tulles oli tal esimene töö kogudusele pühapäeval teatada, et “ülemus käsib selle kivi ruttu ära koristada.” Ja siis laskis preester kivi kirikust ära koristada. Loodame, et see ajalooline kivi oma asukoha nüüd jäädavalt on kaotanud.
Õigus, 21.06.1908, nr 140, lk 1.
Eesti Maaülikooli tudeng, 2020
Ravikivi Lohusuu külas
Legend räägib, et kaua aega tagasi püüdsid kalurid välja võrkudega kivi, mis nägi välja nagu Püha Jumalaema kuju. Kivisse oli raiutud väike rist. Kalurid otsustasid kivi tuua ja surnuaeda panna.
Külarahvas hakkas selle kivi juurde kõndima. Nad uurisid ja katsusid kivi oma kätega. Külas oli ka pime mees, ta puudutas samuti kivi oma kätega ja pani siis käed näkku ja silma. Ühel hommikul juhtus ime. See mees ärkas üles ja sai aru, et näeb ümbritsevat maailma. See rõõmus uudis levis läbi küla. Sellest ajast alates usuvad inimesed, et sellel kivil on imevägi ja see on tervendav. Nad hakkasid uskuma, et selle kivi hommikune kaste ravib silmi. Külamees, puidukaupmees, Krüsant Nikitin Trellin märkas, et kohalikud kõnnivad ja kummardavad seda kivi. Inimesed jumaldasid seda kivi. Seetõttu otsustas Krüsant ehitada sellele kohale kiriku. Ta täitis oma idee ja ehitas kiriku ning käskis siis kivi rabasse uputada. Aja jooksul hakkasid tema perekonnas juhtuma õnnetused. Pärast seda möödus palju aastaid ja Trellini lapselaps võttis selle kivi soost ja pani selle kiriku paremale küljele.
Kivi ise ulatub osaliselt väljapoole maapinda, suurem osa sellest on maetud. Siiani kummardavad inimesed seda kivi ja jätavad selle juurde münte. Eriti kohalikud vanainimesed.
Eesti Maaülikooli loodusturismi eriala tudeng, Eesti pärimuskultuuri aine iseseisev töö 2020.
Käisin möödunud sügisel kivi vaatamas ning leidsin selle juurest mõned mündid. Lohusuu Veneküla Kalmumägi on maaliline paik. Mõne meetri kõrgusel, sadakonna meetri pikkusel ja poolesaja meetri laiusel liivasel seljandikul kasvavad haudade vahel vanad männid. Pikliku kõrgendiku idaosas asub puidust kabel ja selle parema esinurga juures on tervendav kivi. Kalmumäest kõigest mõnekümne meetri kaugusel on Tartu-Jõhvi maantee. Tartu poolt tulles tuleb sõita üle Lohusuu jõe ja pöörata paarisaja meetri pärast paremale Järve teele. Mõnekümne meetri pärast paistab vasakul kalmistu väike parkla.
Kivi koordinaadid: XY: 6538306.05, 675949.32, ehk BL: 58.947743, 27.057902.
Fotod: Ahto Kaasik, 10.2020
Kaart: Maa-ameti ortofoto
