Urbepäeva laupäeval käisin lastega Laiuse Siniallikal, kus uudistasime selle loodust ja kõnelesime pärimustest. Tutvustasin lastele ka pühapaikadega seotud häid tavasid. On ju haigusepühad ja püüame koduõppele jäetud lastega veeta looduses tervislikult ja samas võimalikult õpetlikult aega.
Kohale jõudes kummardasime ja teretasime allikat nagu kord ja kohus. Vanarahvas teadis, et Siniallikas on otseselt seotud taevajumal Uku ning ilmadega. Seetõttu käisid ümberkaudsed põllumehed igal kevadel allika juures Ukult head ilma palumas. Põua ja pikale veninud vihmasadude korral aga käinud lesknaised allikal ilma parandamas, seda ümbritsevat sammalt kas laiali, või koomale tõmmates.
Astusime mõne sammu laudteelt kõrvale pehmele soosamblale ja uudistasime mätastel punetavaid läinudaastaseid jõhvikaid. Marjad tundusid vägagi isuäratavad, kuid suhu ei pannud me ühtegi. Rahvatarkus teab, et pühapaigast ei või loodusande noppida, ega ka midagi looduslikku välja viia. Selle kinnituseks leidub rohkesti pärimusi vanemast ja näiteid uuemast ajast, kus tava rikkujat on tabanud õnnetused.
Korjasime allikast välja mõned sodid ja loputasime vana tava järgides seal silmi. Siniallika vee suure väe tõttu anti seda äsja sünnitanud naistele, et nende jõud ja tervis kiiresti taastuks. Uue aasta hakul aga toodi Siniallika vett suurte nõudega koju, pesti silmi ja joodi, piserdati uksepiitasid, väravaid ja koduloomi, et õnn ja tervis kodus püsiks ja kõik hästi õnnestuks. Allika vesi aitavat ära hoida isegi rõugehaigust.
Lastest noorim, 4-aastane Hõbe Mari kastis selle jutu peale oksakese vette ja lubas, et õnnistab sellega meie kodus ka kõik asjad ära. 7-aastane Tuul läks tõi joostes autost pudeli ning ammutasime vett ka kaasa. Vesi on ainus loodusand, mida võib pühapaigast kaasa võtta. Kuid see mõjub vaid juhul, kui pühapaigale ka and jätta. Tänapäevaseid metallisegust münte ei sobi allikasse heita. Rikuvad seal vett. Kui münt pole just hõbedast, tuleb see panna allika kõrvale. Nõnda me tegimegi. Lisaks kaapisime allikale tänuks hõbesõrmuse küljest veidi hõbevalget ehk hõbedapuru.
Jutustasin lastele, et allikas oli vanasti väga sügav. Kord seotud kõik küla köied kokku, pandud katel otsa ja lastud allikasse, et selle sügavust mõõta. Köied lõppesid otsa, kuid allika põhja ei jõutud. Kui pada allikast välja tõmmati, oli selles verine oinapea.
9-aastane Laas küsis seepeale kahtlevalt, et kas see võiski nii olla? Vastasin, et me ei tea. Aga kindel on see, et sellised lood manitsevad allikat austama ja hoidma. Vastupidi ootusele äratas see lugu nooremas pojas vastupandamatu soovi allika sügavust mõõta. Silmale tundub see ju vaid madala lombina. Ilmselt on sama kiusatus tabanud teisigi allika külastajaid. Veesilma lähedal samblal lebas mitu peenikest kaseritva. Juba oligi Tuulel üks valge kalikas käes ja toppis seda allikasse. Üllatus oli suur, sest lõppu ei paistnud tulevat. Lõpuks aitasin puu veest välja tõmmata ja mõõtsime selle pikkuseks üle kolme meetri.
Uudishimu oli rahuldatud ja allika mõõtmise vana pärimus sai kohe hoopis teise tähenduse. Tõesti 3 meetrit! Kuid see polnud ainus muutus. Seni soe ilm oli ühtäkki muutunud jäiseks ja meie ümber puhkes mühisev tormituul. Tormi hääl oli tõeliselt vali ja isegi mulle omajagu hirmutav. Tõmbasime hõlmad koomale ja kiirustasime autosse sooja.
Pool tundi varem avanesid mäelt päikesepaistega üle külvatud maastikud. Nüüd aga oli ümbrus mähitud maadligi hoidvatesse pilvedesse, mille all rajuiile trotsivad haneparved vaevaliselt edasi rühkisid.
Siniallikast kolmsada meetrit Laiuse küla poole, veidi enne Laiuse kalmistut, põikasin korraks teest paremale ühte metsatukka. Seal on vesise põhjaga kena nõgu, ehk kohalikus keeles oit, kus vedeleb kümnete kaupa kasutatud kalmistuküünalde purke. Veel mõne aasta eest oli see koht Muinsuskaitseameti kultuurimälestiste kaardil tähistatud kui Siniallikas. Mainin seda ka Siniallikale pühendatud artiklis raamatus Pühapaikade teejuht. Selliseid eksitusi leidub muinsuskaitse kaardil mujalgi. Vahetult enne väljasõitu aga avastasin rõõmuga, et nüüd on viga parandatud.
Tagasiteel arutasime äkilise raju üle, mis meid allika juures tabas. Palusime küll allikalt mõõtmise eest vabandust, kuid ilmselt see ikkagi pahandas Ukut. Leidsime, et pärimusi tasub tunda ja neist tuleb õppida. Tagasiteel tegime peatuse, et lõigata urbepäevaks pajuoksi.
Järgmisel hommikul peale seda, kui kõik pereliikmed olid urvaokstega urbitud ja urbimissõnad peale loetud, võtsime pudeli Siniallika veega ning piserdasime seda välisukse piitadele. Esivanemate tarkus avitab.
