Jõune küla Iijemägi (kirjakeeles Hiiemägi) asub Kursi khk kirdeservas Jõune külas Pedja jõe paremkaldal. Pühapaik paikneb ligikaudu 20 ha suurusel üldiselt tasasel maal, mida läbib maantee ja kaks taluteed. Suurem osa hiiest on hetkel põlluks ja aiamaaks haritud, kuid sealt leiame ka kaitsealused kalmed ja püha kivi.
Hiie kõrgemas osas, Painküla-Puurmani maantee ääres Hiie bussipeatuse taga asub väike puudetukk, mis varem oli kaitse all kui Hiiemägi kuid on praegu kultuurimälestiste registris kui kivikalme. Seal asub mõneteist m läbimõõduga ja paari m kõrgune kivine küngas, mille ümber on põllukivide lasu. Künka kõrge lage kivine selg ulatub mitukümmend m lääne poole ja üle selle läheb talutee. Mõne aasta eest on Hiiemäge rüüstanud aardeotsijad. Samuti on seal maha saetud vanemad puud. Keegi on arvanud selle paiga sobilikuks prügi mahapanekuks.
Rahvapärimuse koguja Anton Suurkask, kirjutas 1898. aastal Jakob Hurdale, et rahvas nimetab seda küngast Hiiemäeks. Pärimuste järgi olla inimesed selle kivihaaval kokku kandnud. 19. sajandi lõpul kaevandati künkast lubjapõletamiseks kive ja oli näha, et mägi koosneb üksnes valgetest lubjakividest. Kaevandamise käigus ei leitud luid ega muid esemeid. Mäletati aga, et varem kasvasid künkal tammed ja sinna oli toodud veel hiljuti rohkesti söögiande.
Hiiemäe-nimelisest künkast mõnisada m kagu pool on põllul veel mõned puudega kaetud kivivared, mis on praegu kaitse all kalmetena. Neidki austatud ja sinnagi viidud varasemalt ande. Hiiemäest 480 m ida pool Pedja jõe ääres Hiie talu aias asub suur Hiiekivi. Seegi on muinsuskaitse all. Kivi mõõtmed on 4 x 3,5 m, teise teate järgi 4 x 6 m, kõrgus maapinnast ligikaudu 1 m. Kivi keskosa olevat nõgus ja seal asuvat looduslik lohk.
Kuigi Hiiemäe nimi on kinnistunud vaid väiksele künkale, tuleks pühapaigana käsitleda märksa laiemat ala. Hiied kui kogukondlikud pühapaigad hõlmavad erinevate tavadega seotud toiminguid. Lisaks anni- ja palvepaigale leidub hiites reeglina tule tegemise paik, rahvakogunemiste paik, tantsukoht, matusekoht jpm. Hiis on vähemalt ühe küla pühapaik ja selle pindala ulatub tavaliselt hektarist paarikümne hektarini. Nii piiritlevad Jõune Hiiemägi, kalmed ja Hiiekivi ühe pühapaiga erinevaid osasid.
Kirjasõnas on Jõunet esimest korda mainitud 1582. a. Toonane Iowno meenutab hiie üht maakeelset vormi – iio. Jõune on muinasküla. Hiiest 600 m kagus jõe ääres on võetud kaitse alla asulakoht ja kohe selle kõrval vana külakalmistu.
Pärimused kõnelevad, et matusekohti on seal mujalgi. Praegu kaitse all olevat külakalmistut vanasti peljati, sest seal nähti sageli vaime ja kogeti muud seletamatut. Kalamehed kuulnud kalmistu kõrval jões korduvalt tugevat vee kohisemist ja nähti isegi vee purskamist. Värvikaid pärimusi on talletatud ka hiie kohta. Mõned mäletavad, et Hiiemäel käidi iiesid kummardamas ning annid viidi jõe äärde pühale kivile. Teised jälle kõnelevad, et just Hiiemäele viidi rohkesti ande.
Aleksander Suurkask on talletanud üsna haruldase kirjelduse, mille kohaselt olevat naised hingedeaja viimasel pühal viinud Hiiemäele kõikvõimalikku söögikraami. Andi viidud luua seljas istudes. See viimane seik võib vabalt pärineda kiriklikust propagandast, kuid muu olustikuline osa sarnaneb mujal Eestis kõneldule. Mainitakse ka ohutamist, mis tähendab ilmselt ravimist. Allpool pikem pärimustekst muutmata kirjaviisiga.
Selle Jõune küla hiie mäe pääl on ka üsna hilisel ajal oherdamas ja ohutamas käitud, nagu seda vanad inimesed räägivad, kellede vanemad olla sääl veel ohverdamas, s.o. ohvrisid viimas, käinud. Sell ajal viitud sinna kõik sugust söögi materjali. Kõige suurem ohvrite viimine olnud aga viimsel hingede päeval, s.o. siis, kui hinged maa pealt jälle ära peavad minema. Selle päeva õhtul olnud suur ohvri söökide viimine hingedele hiie künka peale. Ohvri viiad olnud kõik naisterahvad, meesterahvad ei ole sarnasest ohvri viimisest osa võtnud. Ohvrite viimine sündinud õhtu videviku ajal. Ohvriks saanud mõni kana või muu selle sarnane ära tapetud, ilusaste keedetud ehk küpsetatud ja viitud siis hiie mäele kivide peale, kust küla koerad ja kelmid poisid neid ära söönud ning naased mõtelnud, et hinged seda ohvri andi on ära söönud. Ohvri viimine sündinud seda viisi, et see kes nüüd ohvrit viima läks, kaksiraksi luua varre selga istunud, ohvri noosi käe otsa võtnud ja siis nõnda moodu hiie mäele ratsutanud. Ohvri viiad pidanud aga täiskasvanud naesterahvad olema , noorukesi tütarlapsi ei ole koguniste mitte lastud ohvri viimise sõidust osa võtta.
Kord juhtunud üks mees salajalt vaatamas olema, kui hingede aja viimsel päeva õhtul naesterahvad luuavarre seljas ratsutades ohvrisid viia tulnud. Neid tulnud igast küllest summade kaupa, mis põhjatu tore olnud vaadata, kui nad luua varre seljas ratsutanud. Kes hiie mäe künka juurde jõudnud, see kihutanud luua varre seljas enne veel kolm korda ümber hiie künka kui seisma jäenud ja ohvri toidu kivide peale maha pannud. Kes oma ohvri olnud juba maha pannud, see ratsutanud luua varre seljas jälle kodu poole tagasi, selle juures nii kepsu lüües et tolmu jut aga taga keerelnud. Mees vaatanud seni oma peidu urkas, kui kõige viimsed ohvri toojad ka veel ära käinud, siis läinud ta hiie mäele vaatama, kus omaks imestuseks näinud, et kõik kivid ohvri söökisid täis olnud, küll praetud kanasid, anisid, värsket looma liha ja head käki-suppi vaagnadega. Mehel hakanud suu vett jooksma kõike seda maitsevat rooga nähes. Ei ole siis mehel enam muud olnud, kui istunud praetud liha ja supi kausside vahele maha ja hakanud õige mehe moodu oma vatsa täitma. Küla koerad tahtnud varsti ka jaule tulla, aga mees pole neid enne lasknud sinna tulla, kui tema oma kõhu kõvaste olnud täis söönud ja paremad palad kodu viimiseks selga võtnud, siis alles saanud karja krantsid endi jau kätte, mida mees neile olnud veel üle jätnud. Mehel saanud sellest hiie mäest viitud kraamist mitmeks ajaks süia.
H I 9, 927/30 (13) < Kursi kihelkond, Jõune küla – Anton Suurkask (1898)
Mis võiks olla pärimuses mainitud viimne hingede päev? Eesti rahvakalendris kestab hingedeaeg neli kuud – sügiskuu algusest uue aastani. Selle aja sees on eri piirkondades eelistatud erinevaid aegu ning omakorda iga talu on ise valinud omale sobivad hingedepäevad. Hingedepäevi on reeglina tähistatud mitu nädalat järjest. Hingedeaja alguspäeva on nimetatud hingede sissetulemise päevaks ning hingede ärasaatmist hingede väljaminemise päevaks. Ajaloolisel Tartumaal Rannu kihelkonnas on hingedepäevi peetud 6.12 – 3.01. Jõulud on rahvakalendris üks kõige tähtsamaid hingede kostitamise aegu. Seega võiks jõulude lõpp olla A. Suurkase mainitud hingede aja viimne.
1933. aastal on talletatud kohalikus maakeeles teinegi pärimus, mis kõneleb luudade seljas ratsutamisest. Salajaste naistepühade aegu on tantsitud pinkidel, kuid ehk on seda tõesti tehtud ka luuavarrel. Mustade kasside lisamine aga ei tundu küll usutav.
Meil on üks nor kolmeister, sellega käisivad vattamas seda Iiemäge. Kui ned estlased on läinuvat sinna kummardama Ijezid, siis läinuvat, jah, ahju luvvad olnuvat jalgade vahel ja mustad kassid seljas. Ijemäe pial kummardasid ja sial al ohverdasid jee järes – ohvri kivi sial paergu. Sial on kivid ühes kohas, mis pele pelluks tehtud, ned olnd audade pial neil estlastel, kes neid ijezid kummardasid. Nad on paergu sial … jene väljal … Ijemägi … jene küla. Kivi on sial paergu väljal, Reinu talu toa taga. Ta on ma sisse vajunud, ta olnd enne kerge.
AES, MT 197, 32/3 < Kursi, Härjanurme v., Kaatvere k. – A. Tamm < Anna Priks, 87 a. (1933
- Suurkask on talletanud Hiiemäest veel ühe pärimuse:
Siin räägitakse sellest hiie mäest veel üks niisugune jutt:
„Kord olnud karja pois ligi hiie mäge heina maa pääl karja hoidmas. Õhtu jõudnud kätte ja karja oodatud juba kodu, aga karja pole siiski mitte tulnud. Selle üle saanud kodu rahvas rahutuks ja saatnud töö poisi metsa vaatama, miks pois karja mitte kodu ei aja. Pois läinud metsa ja leidnud karja küll ilusaste heinamaal söömas, aga karja poissi ei ole enam kusagil leida olnud, ehk ta küll kõik kohad läbi otsinud ja teda kõvaste huikunud. Töö poiss ajanud karja kodu ja rääkinud sääl, et tema ei ole karjast mitte kusagilt leidnud. Siis läinud enamiste kõik talu rahvas karjast taga otsima, aga öö tulnud kätte ja otsijad pole karjast ometigi mitte leidnud ning pidanud ilma selleta kodu minema.
Hommikul mintud teda uuesti otsima. Kauase otsimise järele leidnud nad teda hiie mäe pealt maast, kus ta surnult lamanud, teine reis olnud otsast ära kistud ja kogu tema keha olnud nii koledasti ära puretud, et hirmus näha. Inimesed arvanud, et pois ehk püha kohta kuidagi teotanud, mille eest vaimud teda sinna on vedanud ja teda ära murdnud.
H I 9, 927/30 (13) < Kursi kihelkond, Jõune küla – Anton Suurkask (1898)
Jõune hiis paneb mõtlema, kuidas üks kultuuri- ja looduspärandit kätkev põline pühapaik võib olla ühtaegu nii nähtav ja samas oma rüüstatuses nii nähtamatu. Vahest siiski meie põlisväärtusi märkav silmanägemine veel paraneb ja Jõune Iijemägi saab võimaluse taastuda.
Juurdepääs: vahetult Painküla-Puurmani teelt, samas asub Hiie bussipeatus.
Koordinaadid:
Hiiemäe küngas: XY: 6506200.37, 636857.94, ehk BL: 58.673901, 26.359542.
Hiiekivi: XY: 6506091.12, 637421.45, ehk BL: 58.672743, 26.369182.
Fotod: Ahto Kaasik, 09 2015, 06.2016.
Kaart: Maa-ameti ortofoto, kultuurimälestised, 2020.
