Nutiajastu eelse inimese mälu oli imetlusväärne. Mäletan, kuidas mu lapsepõlves võisid vanemad inimesed jutustada lõputult lugusid möödunud aegadest ja lahkunud inimestest. Vanemas rahvapärimuses on näiteid, kus mäletati kuni 10 põlve esivanemaid. Ühised perepärimused võivad küündida kolme sajandi taha. Kogukondade kantud kohapärimus võib aga õigesti mäletada ka mitme tuhande aasta eest toimunud asju.

Mäletamine on inimese üks peamisi omadusi. Kuid kohapärimuse peamine väärtus seisneb toimunu mäletamise kõrval milleski muus. Maastikuga seotud jutustused aitavad seda märgata ja mõista ning annavad keskkonnale, olnule ja olevale tähenduse. Pärimused selgitavad ka, miks üks või teine paik ja nähtus on väärtuslik, või vastupidi taunimisväärne. Vilina linnamäge on nimetatud Kalevipoja sängiks ja kõneldud, et vägimees on seal puhkamas käinud. Vägimehe lugudega lisati  maastikule veel üks mõõde ja anti sellele tähtsust ja väge juurde. Nõnda loob kohapärimus ajaloost oma vaate nagu seda teevad ka ametlikud ajalookäsitlused. Nagu on igal linnul oma laul, on igal rahval ja kildkonnalgi oma (aja)lugu.

Erinevad (aja)lood on ka Laiuse kirikul ja selle põlispuudel.

Ajaloolased oletavad, et Laiuse kirik ehitati 14. sajandi alguses või keskel. Millalgi enne või pärast Jüriöö ülestõusu. Vallutajad pühendasid kiriku toonase kombe kohaselt ühele katoliku kiriku pühakule ja nimelt Pühale Jürile. Omaaegne Laiuse kirikuõpetaja, Tartu Ülikooli rektor ja luterliku kiriku piiskop Juhan Kõpp arutles, miks ehitati Laiuse kirik suure kihelkonna kaguserva. Kihelkonna lõunaserv jääb kirikust vaevu 3 km kaugusele, kuid kihelkonna edelanurka on linnulennult 19, loodenurka 24, kirdenurka 22 km. Selline asukohavalik tähendas toonastes liikumisoludes ju suuri ebamugavusi. Kõpp oletas, et kihelkonna keskne kirik ehitati Laiusele, kuna seal oli väga oluline looduslik pühapaik:

Arvesse võttes katoliku kiriku praktikat kasutada kirikute ehitamisel vanu pühakspeetud kohti, näib olevat tõenäoline, et Laiusel praeguse kiriku kohal või ligiduses leidus mõni tähtsam paganausuaegne pühamu; sellele võimalusele viitab ka veel hiljemini tähtsuse säilitanud Siniallikas Laiuse mäe seljal, mis võis moodustada osa pühakspeetavast paigast.[i]

Mujal Eestis teab rahvapärimus mitmeid kirikuid, mis ehitatud hiide.  Nõnda on looduslikke pühapaiku hõivatud veel 19. sajandi lõpulgi. Laiuse kohta selliseid pärimusi teada pole, kuid see-eest kõneleb rahvasuu selle kirikuga seoses rohkesti muid lugusid. Esmalt tahetud Laiuse kirikut ehitada mujale, kuid vaimud või muud nähtamatud jõud takistanud seal ehitust. Kiriku algse asukohana teatakse näiteks Laiusevälja (end Rava), Kõola, Raaduvere ja Tähkvere küla. Viimases näidatakse ehituse kohana Kirikuoru kallast ehk Kirikuoru mäge. Pärimus kõneleb:

Laius-Tähkvere vallamaja ligidal on üks küngas ja selle kõrval, poolringis, soomaaline org, keda rahvas “Kirikuorg” õikab. Räägitakse, et org sellest oma nime olla saanud:

Vanal ajal tahetud sinna oru kaldale kirikut teha, aga see ei ole korda läinud, sest mis pääva ajal ehitud see lõhutud nägemata kätest ööse jälle ära.  Nii saatud aru, et see paik kiriku asemeks ei kõlba. Tarvis uut aset otsida mida järgmiselt tehtud:

Võetud üks suurte okstega kuusk, rakendatud ärjad (vist kaks härga) tema ladva külge ja saadetud siis minema. Kuhu nüüd ärjad kuusega pidama jäänud sinna pidanud kirik saama. Ärjad jäänud Palamuse poole kihelkonna juurde seisma ja nii on Laiuse kirik sinna tehtud, kus ta praegu on. Et laius Kiriku oru ja praeguse kiriku vahel üle 10 versta on siis on ka kiriku nimi saanud “Laiuse kirik”. H II 56, 63 (2) < Laiuse khk, Reasvere k – J. Remmelg (1895).

Muuseas, Kiriku- ehk Lokoti- ehk Kruuusaauguorg on samuti looduslik pühapaik, kuhu ehitamine, või mille majandamine toob rahvapärimuse kohaselt asjaosalistele häda ja viletsust.

Kuid kiriku ehitus ei edenenud alguses ka Laiusel. Pärimused jutustavad, et mida ehitusmeistrid päeval üles ladusid, lammutati öösel salapärasel kombel. Ei aidanud seegi, et vahid välja pandi. Müürid jäid pidama alles siis, kui Jürinimelised mehed kirikule ohvriks toodi. Laiuse Sootaga külas sündinud Ann Traks jutustas 1930. a Paul Aristele:

Laiuses on kerikus nelja inimese pialuud. Vanal orjaajal on vajund mere põhja endine kerik. Kord panid kymme sylda köit, pada õtsa ja padale kivi sisse ja lasid sinna kohta allikasse, kus kerik õli, aga ei põhja koskil. Kui seda kerikud tehted, mis pääval tehted, öösi lahutedud. Siis võeti neli Jyrida kinni ja aeti pukkadraga neie piad ära. Neli piad siis on nyid myiri sies. Ja keriku nimi on Jyri kerik. – Vanaaeksed raugakesed, kes riaksivad. ERA II 30, 36/7 (12) < Torma khk., Lohusuu v. < Laiuse – Paul Ariste < Ann Traks, 70 a (1930)

Sarnaseid pärimusi on talletatud rohkesti ning kirikule ohverdatud Jüride arv kõigub seal ühest seitsmeni. Tavaliselt meelitatakse ohvreid kergemale tööle kiriku võtmehoidjaks, või joodetakse lihtsalt purju. Vaid ühes teisendis öeldakse, et mehed pakkusid vabatahtlikult, et neil võib kirikuseina müürimiseks pead maha raiuda. On raske uskuda, et neil pärimustel on mingit tõepõhja. Samas on kindel, et need lood jutustavad rasketel aegadel elanud esivanemate meelsusest ja hoiakutest.

Sellisele pärimusele on andnud ainest kiriku kaitsepühaku nimi ning kirikuseinas olevad õõnsused. Altariruumi lõunaseinas on paegugi näha neli ümarat auku. Loo taustaks võib olla ka mälestus, et kirik on püstitatud hiide, kuhu ju ehitada ei tohi. Johan Kõppul võis olla selles osas õigus. Kuid erinevalt Kõppust olid varasemad kirikuõpetajad ju võõramaalastest mõisnikud ja orjapidajad, kes oma majapidamist sajandite jooksul põlisrahva orjatööga pidasid. Kuid Laiuse pole ainus. Sarnaseid julmi sissemüürimise lugusid leidub pea iga Eesti vanema kiriku ja mõnikord ka losside-kindluste kohta. Selliste lugude ja teisendite rohkus näitab, et esivanemad on neid meelsasti jutustanud. Mäletagem ja jutustagem siis meiegi.

[i] Kõpp, Johan, 1937. Laiuse kihelkonna ajalugu. 1937, lk 16-17.