Põltsamaa kihelkonna ja valla Kaavere küla põllul endise mõisasüdame kõrval asub Salualuse hiis. Seda paika on alates 18. sajandist kirjeldanud mitmed baltisakslased ning talletatud on ka värvikad rahvapärimusi. Salualuse püha kivi pärimuslugu on oma teostes kujutanud kunstnik Kristjan Raud ning üks neist – „Ohver“ – kuulub Eesti maalikunsti kuldvaramusse. Hiiest on saadud ka haruldane leid. Mõneteist aasta eest avastasid arheoloogid sealt enam kui kolme aastatuhande vanuse tillukese pronkskirve, mille taolist pole varem Eestis nähtud.
Kaavere hiis on meie pärandmaastike kalliskivi. Need, kes arvavad, et hästi dokumenteeritud ja oluline pühapaik on kindlasti kaitse all, peavad aga pettuma. Loodusajakirjanik ja allikate uurija Kristel Vilbaste tegi 2016. aastal ettepaneku Salualuse hiis muinsuskaitse alla võtta. Muinsuskaitse esindaja Marju Kõivupuu ka lubas seda[i], kuid möödunud viie aasta jooksul pole midagi muutunud. Hiis pole kaitse all ning püha allika ümber vuravad mürke ja väetisi pritsivad traktorid.
Hiis raiuti kiriku käsul juba mõisa ajal lagedaks ja raadati põlluks. Tahutud ohvrikivi veeti kuue kilomeetri kaugusel asuva Lustivere mõisapargi ehteks. Nõukogude ajal vedas maaparandus ümbruskonna rändrahnud hunnikusse ja kuivendas maa. Alles on aga hiieallikas Nõiaallikas ning hiie tähtsaim osa – viljakas maapind.
Nõiaallikas asub 30 x 20 m suuruses ja paari m sügavuses rohtunud nõos. Ka allikas ise on rohtunud ja ilmselt põllu väetamise ja kuivendamise tõttu kinni kasvamas. Allikast voolab edela suunas välja kraavitatud oja. 80 m kaugusel teine-teisel pool oja kaldal seisavad sajandivanused künnapuud justkui väravapuud või vana hiie viimsed valvurid. Need hiiepuud on kaitse all, kuivõrd kõik künnapuud kuuluvad looduskaitse alla. Kuna looduskaitseseaduse kohaselt on kõik allikad kaitse all, siis on seda ka Nõiaallikas.
Alates Henriku Liivimaa kroonikast mainivad ürikuid mitmeid looduslikke pühapaiku. Kõige esimene otsene pühapaiga kirjeldus aga puudutab ilmselt Kaavere hiit. See ilmus 1774. aastal maateaduslikus teoses Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, mille avaldas Põltsamaa pastor ja haritlane August Wilhelm Hupel.
Hupel kirjutab, et Kaavere mõisa lähedal püha puu all asub kivi, mida ta nimetab ohvrilauaks ja altariks. Puu õõnsusse pandi tollal veel sageli väiksemaid ande. Kivi oli ovaalse kujuga, ligi meetri kõrgune ja pikkune ja poole meetri laiune. Arvatavalt tahutud kivi allservas aus 5 cm kõrgune rant. Kivi maa-aluse osa moodustas kiilu kujuline teravik.[ii]
Selle kivi kohta on veel kaks tavatult varast kirjeldust. 19. sajandi algul koostatud Eduard Philipp Körberi käsikirjason püha puu ja kivi joonis ning maakeelne selgitus:
Pagganate Ohwre laud kivist raggatu, kumb veel tembatse päevani Põltsa maal Kagverre moisa man, naetta om utte puh all. [iii]
Körberi käsikirjas seisab küll Kagverre, kuid see on ilmselt eksitus. Sama teose hilisemas köites leidub Kaavere kivi kohta veel üks joonis ja täpsem kirjeldus. Selle saatis Körberile Põltsamaa apteeker Walcker 1845. aasta kevadel. Sealt selgub, et kivi asus Kaavere mõisa lähedal künkal kuid on toodud vahepeal Kaaverest Lustivere mõisa parki. Kivi ümber olnud tara, kuid kas Kaaveres, või juba Lustiveres, jääb selgusetuks.
1913.a ilmunud ja Põltsamaa kandi ajalugu tutvustav trükis[iv] väidab kirikuraamatule viidates, et pastor lasknud Kaavere püha puu maha raiuda ja „koha maaga tasa teha“. Kes oli rüüstamise algatanud pastor, pole teada.
Baltisakslaste andmed Kaavere hiie kohta on haruldased ja hinnalised. Aga kui meil poleks lisaks oma rahva pärimusi, teaksime sellest paigast ikkagi väga vähe. Baltisakslased olid võõrad, kes meie pärandit päriselt ei mõistnud ja keda meie esivanemad ei usaldanud. Pühapaikade asju mõistavad ja annavad edasi ikka vaid põlisrahva oma inimesed. Meie õnneks pani Kaavere hiie pärimused kirja naaberkülas – Sulustvere Oti talus – elanud Martin Luu.
Nõiahallika sündimine ja leskenaiste kivi Sissejuhatus.
Kaavere mõisa välja peal kasvab üks vanaaegne saarepuu metsasalk, mida rahvas Salualuseks nimetab. Selles metsasalgas või saluaaluses on üks allikas, mida rahvas Nõiaallikaks kutsub. Nõiaallikast natukene õhtu poole on üks suures õõnes jalakas kasvanud, mida veel mõned vanemad inimesed on näinud.
Selle jalaka all on üks kuue jala pikkune, nelja jala laiune ja kolme jala paksune kivi seisnud, mida Lesknaiste kiviks kutsutud. Seda kivi ei ole mitte enam seal, vaid paljas ase on veel tunda, see kivi on Lustivere mõisa viidud. Kus kohal see kivi praegu Lustiveres on, ei ole mitte teada, aga ennemalt on ta Lustivere mõisa rohuaias seisnud.
Selle kivi ja allika ja kivi kohta teab veel rahvas järgmist rääkida. Jutt. Kord piinanud põud rahvast. Rahvast surnud joogijänusse ja nälja kätte nii kui loogu, aga veel pole põud oma piinamist maha jätnud. Küll ohverdanuvad rahvas Taarale, aga kõik see pole siiski aidanud. Noh viimaks võtnud Jumal ometi rahva härdat palumist kuulda ja saatnud neile imelikul viisil karastavat vett. Ühel pääval nutnuvad kolm ühenimelist leskenaist ohvrikivi ligidal (Leskenaiste kivi). Need pisarad, mis nende silmist maha langenuvad, kogunuvad kokku ja neist sündinud allikas, mis karastavat vett välja hakanud ajama, kust kõik jänunenud juua saanuvad.
Et inimestel jälle vett olnud juua, siis unustanuvad nad jälle Jumala ära ja läinuvad kurja teede peale tagasi. Rahva parandamata meele pärast jäänud allikas jälle kuivaks ja joogijänu tulnud jälle maale. Kui joogijänu ikka suuremaks läks ja rahvast jälle jänusse hakkas surema, siis läksid rahvas nende kolme naise palvele, kelle silmapisaratest see allikas oli sündinud, et nad rahvale jälle vett muretseksivad ega rahvast ei laseks joogijänusse ära surra.
Kui rahvas kangesti naistele peale käis, siis ei teadnud nad muud teha, kui läksivad ühel pühapääval jutluse aeg allikat rookima ja kivile ohverdama. Tööriistadeks oli igal naisel lauluraamat, leivaviilakas, kabli, sõnnikuhark, ahjuluud, roop ja leivalabidas. Enne kui nad allikas hakanuvad rookima, ohverdanuvad nad ohvrikivil. Olnuvad nad ohverdanuvad, siis alles hakanuvad nad allikat rookima.
Olnud allikas roogitud, siis läinuvad lesednaised jälle ohvrikivi juurde, tõstnuvad ohvrikivi ahjuluua, leivalabida ja sõnnikuhargiga ülesse. Siis hakanud allikas kohe vett välja ajama. Võtnuvad nad ohvrikivi alt ahjuluua, leivalabida ja sõnnikuhargi ära, siis jäi allika väljaajamine seisma. Tõstnuvad nad kivi ülesse, siis hakanud allikas jälle välja ajama. Muude inimeste rookimine pole aidanud, vaid teinud veel enam allika mudaseks. Rahvas hakkas aga allikat nõiaallikaks ja ohvrikivi Lesknaiste kiviks, mille nimede all nad praeguseni rahval tuttavad on. 19.10.1893
E 5218e/5218g < Põltsamaa khk. – Martin Luu (1893)
Just selle pärimuse ainetel on valminud Kristjan Raua kuulus maal Ohver ning lisaks mitmeid visandeid. Kuid hiiepaigad on jõudnud ka kohalike inimeste loomingusse. Põltsamaa kihelkonnas on talletatud mitmeid regilaule, kus juttu hiitest. Üks neist on kirja pandud Kaaveres. 1889. aastal saatis 16 aastane Ida Vöhrmann Jakob Hurdale 81 regilaulu ja loitsu ning nende seas laulu hiie noormehest. Selles laulus tähistab hiis jõukat peret, kelle noorem poeg tahab mööduvat neiut kosida. See aga lükkab rikka kosija julgelt tagasi ning teatab, et läheb vaid sellele, kellele on loodud ja kelle poole veri tõmbab.
Neitsikesed noorekesed
Lähme ära siita maalta
Lähme ära sinna maale
Kus nee kuked joovad kulda
Kuked kulda, kanad karda
Tihased joovad tinada
Värbelased vaskesida
Pistame vasta pimedad
Salaja meda saluda
Kohe mööda koppelida
Kust ei kuule iiekuked
Iiekuked, iiekoerad
Ega iidesed isandad
Ega iidesed emandad
Kuulis iie noorem poega
See hüidis üle värava
Läbi laudise pajatas
Tule seie neitsikene
Tule mulle, mul on külla
Sua mulle, mul on pal´lu
Tule mu külla hoidijaksi
Või varavuatajaksi
Mina mõistsin, vasta kostsin
Küll on küllal hoidijaida
Või varal vuatajaida
Küdi istub külla piale
Nadu salve ääre piale
Äia aida ukse piale
Ämma alla kelderissa
Neitsikene noorekene
Ära sureb äia kurja
Ära sureb ämma kurja
Nadu viiasse mehele
Küdi läheb külaväiksi
Neitsikene noorekene
Mul on kulda kaevukooku
Hõbedased pangevitsad
Kaevutee tehtud tinasta
Kaevurakked rahasta
Hellakene vennakene
Sellel lähen, kellel loodud
Kellele veri vedanud
Juused jo juuri joosetanud
Kel on kuuske kaevukooku
Toomingased pangevitsad
Kaevutee tehtud kivista
Kaevuraked kasesta
H III 7, 513/6 (2) < Põltsamaa khk., Kaavere v. – Ida Wöhrmann (1889)
2016. aasta kevadel valmistasin ette Põltsamaa ümbruses toimuvat Roheliste rattaretke. Vaatasime koos geoloogide Ülo Kestlase ja Rein Einastoga ning rattaretke korraldaja Helen Arusooga üle sealseid pühapaiku. Uurisime ka Lustivere mõisapargi pikki kiviaedu, et leida Kaavere Lesknaiste kivi. Seekord jäi tähtis kivi leidmata. Meiega oli kaasas Aat Sarv Keskkonnaagentuurist, kes võttis Nõiaallikast veeanalüüsi. Mõni aeg hiljem saime teada, et allika vesi on reostunud.
Juurdepääs: Põltsamaa-Jõgeva teel Kaavere bussipeatuse juures pöörata paremale, sõita 450 m ning parkida mõisahoonete alguses tee äärde. Olete jõudnud hiide. Nõiaallikas asub 100 m edela pool lagedal põllul. Paraku pääseb allika juurde vaid siis, kui vili on koristatud. Koordinaadid: XY: 6508307.60, 624591.62, ehk BL: 58.69651, 26.149376.
Fotod: Ahto Kaasik, 06.2016
Käsikirjade fotod:
Eesti Rahvaluule Arhiiv, H III 7, 513/6 (2) < Põltsamaa khk., Kaavere v. – Ida Wöhrmann (1889)
Kivi ja puu joonis – Eduard Philipp Körber, 1803. Alterthumer der Ostsee-Provinzen, Lk 50, Tafel II nr 2.
Kivi joonis – vt III tekstiviide
Kaart: Maa-ameti põhikaart
[i] Vilbaste, Kristel 2016. Kaavere Salulaluse Nõiaallikal. Looduskalender. Veebis 26.02.21: https://www.looduskalender.ee/n/node/918
[ii] Hupel, A. W. 1774. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Gesammelt und herausgegeben durch A. W. Hupel. Erster Band. Riga. Lk 155
[iii] Körber, Edward Philipp. Alterthümen der Ostsee-Provinzen in Abbildungen gesammelt und bescrieben von Edvard Philipp Körber. 19. saj algus. Lk 52. Käsikiri Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis. (192 ÕES, M.B. 62)
[iv] Roos, J 1913. Põltsamaa minewik. Wäikesed kirjatükid nr. 1.
