Jõgeva maakonnas on inimesed elanud aastatuhandeid. Siinsed rahvatarkused, koha- ja perepärimused, muistendid, looduslikud pühapaigad, kombetalitused ja muu pärand jutustab meie maa ja põlise rahva lugu.
Meie maakond ühendab endas kolme ajaloolise maakonna ja üheteistkümne kihelkonna põliseid maid. Suurema osa Jõgevamaast moodustab ajaloolise Tartumaa Torma, Äksi ja Laiuse kihelkond ning osaliselt Kursi, Äksi ja Maarja-Magdaleena kihelkond. Ajaloolisest Viljandimaast on siin suurem jagu Põltsamaa ja osake Pilistvere kihelkonda. Virumaa aga on andnud Jõgeva maakonnale kaks sopikest Simuna kihelkonna lõunaservast.
Igal kihelkonnal on omad rahvarõivad, isemoodi keel, tavad ja tarkused. Seega on maakonna pärand kirju ja rikkalik. Esivanemate pärandit on hea tunda ning mõndagi sellest võib olla meile tänagi abiks ja toeks.
Aegade jooksul on meie rahvapärandit talletatud Eesti Rahvaluule Arhiivi ja teistesse vanavarakogudesse ning avaldatud trükistes. Mõndagi kannab edasi ka meie põlvkond. Et seda põhjatut rikkust raashaaval tutvustada, avame Jõgevamaa rahvapärimuse blogi. Edaspidi toome siin teieni killukesi meie kohapärimusest, looduslikest pühapaikadest, rahvakalendrist, kombestikust ja rahvatarkustest.
Põliste pühapaikade radadel
Jõgevamaa pärandmaastike üheks põnevamaks nähtuseks on looduslikud pühapaigad. Kogukondlikud hiiekohad, pühad kivid, puud ja allikad kätkevad endas salapäraseid vägesid ja väärtusi. Esivanemad on kohelnud neid paiku suure austusega ning käinud seal pühi pidamas, ande viimas, tervendamas, nõu pidamas, tõotusi andmas ja toimetanud muid asju, mis vajavad loodusvaimude toetust.
Looduslike pühapaikade kaardilt leiab Jõgeva maakonnas kolmkümmend põlist pühapaika. Kuid see on vaid jäämäe tipp. Rahvapärimused kõnelevad, et varem oli suurem hiiepaik igal külal ning oma väiksem pühapaik ka igal talul. Lisaks neile leidub Üksikuid pühi kive, puid ja järvi, mida on tuntud ja austatud laiemalt. Nii olid tervendavad väepaigad igal pool omast käest võtta. Tänaseks on talude pühapaigad valdavalt unustatud ja kadunud. Kogukondlikel pühapaikadel aga on läinud mõnevõrra paremini. Põhjalike uuringute korral võib ühest kihelkonnast leida keskmiselt 47 pühapaika. Jõgeva maakonnas ootab seega kaardistamist arvatavasti veel paarsada pühapaika.
Pühapaikade kaardilt leiab praegu peamiselt sellised paigad, kus on kaitse alla võetud mõni loodus- või arheoloogiamälestis. Näiteks kasvab Imukvere mõisapargis looduskaitsealune ohvritamm ja Mõrtsi küla lähedalt riigimetsast leiab muinsuskaitsealuse ohvrikivi. Kaardistatud pühapaigad leiab siit: http://hiiepaik.ee/vaata/kaardirakendus/. Kaart viib pühapaikade juurde hõlpsalt kohale, kuid ei paku pärimusi, ega muud teavet. Mitut meie maakonna pühapaika tutvustatakse põhjalikumalt raamatus Pühapaikade teejuht (A.Kaasik, 2017, 2019). Sealt leiab Laiuse Siniallika, Jõune Ijemäe, Adavere Kalme Hiiemäe, Süvalepa hiie ja Tuulavere hiiemäe kirjeldused ja pärimused. Edaspidi kavatseme tutvustada neid ja teisigi meie maakonna pühapaiku Jõgevamaa rahvapärimuse blogis. Sekka on tulemas mõned lood ka muudest kohapärimusega paikadest.
Head tavad
Kuna pühapaigad on erilise väega kohad, kehtivad seal teistsugused käitumisreeglid kui argisel maastikul. Seega oleks hea enne hiide minekut nendega seotud põlised tavad meelde tuletada.
Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) nimetab looduslikke pühapaiku inimkonna vanimateks kaitsealadeks ning soovitab seal austada põliseid tavasid. Paljudele põlisrahvastele ja nii ka meie rahvale on omane arusaam, et pühapaiga loob ja seda muudab hingestatud loodus. Inimene külastab pühapaiku, kuid ei sekku seal looduse kulgu. Nii on pühapaigad põlised looduskaitsealad, kus on meieni jõudnud märkimisväärne osa Eesti maastike mitmekesisusest ja elurikkusest.
Põline looduslik pühapaik on väe ja tarkuse kogumise, tervendamise, palumise, tänamise, pühade pidamise, jumalate ja esivanemate austamise ning looduse ülevuse kogemise paik. Põliseid tavasid austades võib pühapaigast leida kosutust ja abi. Hiiteks on valitud ilmselt väekohad, mis võimendavad meie mõtteid, sõnu ja tegusid. Siin tehtu, olgu see siis hea või halb, pöördub mitmekordse jõuga tegijale tagasi. Seetõttu on pühapaigad heade mõtete, sõnade ja tegude kohad. Eesti eri paigus on pühapaikadega seotud ajaloolised tavad sarnased:
PUHTUS. Hiide tule kainena, puhta ihu, rõiva ja meelega ning ära jäta endast maha sodi ega mustust. Nagu pühamusse ikka, sisene hiide jalgsi ning ära lase sinna koduloomi. Asjale mine pühapaigast välja. Hiiest lahkudes võta kaasa prügi.
PUUTUMATUS. Hiies ei tehta mõtte, sõna ega teoga liiga ühelegi elavale olendile, ka mitte puule-põõsale ega maapinnale. Hiiest ei või oksagi murda, lilli, marju või seeni korjata, rohtu niita ega kitkuda, küttida, kalastada, loodusande varuda, ega välja viia.
RAHU. Hiies hoitakse vaikust ja rahu, et mitte häirida selle külastajaid ega asukaid. Hing või haldjas on igal puul, kivil ja paigal. Põliste pühade ajal on aga regilaul ja pillimäng hiies omal kohal.
ANNID. Hiiepuudele võib anniks siduda AINULT LOODUSLIKUST KIUST paela, riideriba, lõnga vms. Sobib villane, linane, puuvillane, nahast või taimekõrtest pael. Samuti võib hiide anniks jätta münte, osakese värskest toidust ja joogist jms. Teiste jäetud ande ei sobi puutuda. Plastist, kummist, kilest jm tehisainest paelad ja asjad aga ei sobi anniks ja tuleb pühapaigast eemaldada.
TULI. Igasugune tuli on püha ja esivanemad on keelanud tule ja vee ääres vanduda ja kurja teha. Eriti püha on aga pühapaigas läidetud tuli. Veendu, et tulle satub üksnes looduslikku ainest.
Enne hiide sisenemist seisata ja rahusta meeled. Maarahvas on metsa teretanud ja hiiele austuse märgiks kummardanud. Tere on vana loitsusõna, mis avab südame ja paneb hea väe voolama nii inimeste kui ka looduse vahel.
Avatud süda ja puhas meel kogeb rohkem.
