Üks Jõgeva maakonna vähestest hiiemetsadest kasvab Jõgeva valla Eerikvere külas. Kaitse all see aga pole ja tema olemasolust teavad vähesed.
1934. aastal kõneles Palamuse kihelkonna Kilbavere küla (praegu Eerikvere küla) Vahi talu peremees Elmar Erikson, et tema talu koplis asub ohvrikivi, mille ümber olnud varem hiietammik. Tollal oli kivi ümber näha veel vanade tammede kände.
Hiiekohas kasvavad praegugi valdavalt lehtpuud. Seal leidub leppasid, haabasid, remmelgaid, pihlakaid, toomingaid, vahtraid, saari ja tammesid, sekka mõned kuused. Üle sajandi vanuseid puid ei ole kuid sellegipoolest näeb mets välja nagu tõeline hiis. Metsa pole harvendatud ja murdunud puud lebavad risti-rästi maas. Siin-seal on vesiseid lodusid, mis toovad tihedasse metsa vaheldust ja loovad erinevaid elupaiku. Mets elab ja hingab omas vaimus. Hiis on taastumas looduse täie jõuga.
Selles ürgse olemisega rohelises külluses hakkab ühtäkki võõrkehana silma valge emailsilt kirjaga OHVRIKIVI. Sildi lähedal on vana ja sammaldanud kiviaed. Kaitsealust kivi ennast kohe ei märkagi. See on peitunud risti-rästi murdunud puude vahele. Siiski on piisavalt ruumi, et rahnule ligi pääseda ja seda lähemalt uurida. Püha kivi on ümara pätsi kujuline. Kivi läbimõõt on 125 cm ja kõrgus 45 cm. Kivimiks roosakas-valge rabakivi. Enam-vähem kivi keskel on 25 cm sügavune ja 10-20 cm läbimõõduga lohk.
Nõukogude ajal võeti Kilbavere hiiest kaitse alla üksnes kivi. Ja nii on see praegugi. Hiiemetsa kaitsevad vaid loodusvaimud ja maa peremees. Siiski oleks väga vaja, et maakonna üks väheseid hiiemetsi, seejuures vägagi hiielik hiiemets, saaks ka riikliku kaitse.
Kui uurida vanu kaarte mõisa ajast tänapäevani, siis on Kilbavere püha kivi ümber kasvanud alati suurem või väiksem metsatukk. Koplitena kasutati vanasti metsi, võserikke ja liigniiskeid alasid, mida ei saanud põlluks harida. Koplid olid põhimõtteliselt puiskarjamaad, neid ei raiutud lagedaks. Tänu sellele said Kilbaveres jääda püha kivi ümber puud kasvama ka siis, kui hiiepaika enam ei hoitud. Taolisi allikarikkaid, liigniiskeid ja puudega kaetud hiiesüdameid, mille ümbert on suurem osa hiiemetsa maha raiutud ja põlluks haritud, leidub üle Eesti. Hilisemal ajal on võetud muinsuskaitse alla sageli just selliseid väikseid hiiesüdamed, kus leidub allikaid, kive, või vanu puid.
Eerikvere hiiekoht asub Eriku ja Mannu talu vahel. Mõlemad on põlistalud, kuid nende nimed on uued. Eriku talu põline nimi on Vahi. Mannu talu on aga läbi sajandite kandnud nime, mis viitab hiie lähedusele. 18.-20. sajandi kaartidel on talu nimeks Issi, Isse ja Eisi. Vanad talusüdamed on saanud uue nime, kuid neist lahutatud põllu- ja metsamaade kinnistute nimeks on tänagi Vahi ja Eisi.
Issi, Isse ja Eisi – selliste nimedega on hiite kõrval asuvaid talusid tähistatud mujalgi. Sõnal hiis on kohalikes maakeeltes hulk erivorme nagu iis, iie, iid, iisi, iiu jms.
Juurdepääs. Kilbavere hiit on lihtne leida. Osa sellest on hetkel lage heinamaa ja sinna pääseb Kilbavere teelt. Heinamaa taga paistev mets on hiiemets. Mets on aga tihe ning püha kivini jõudmine nõuab omajagu vaeva. Ilma GPSita on kivi üsna raske leida. Sõiduk tuleb igatahes jätta Kilbavere tee äärde ning sealt on üle heinamaa ja läbi metsa kivini ligi 300 meetrit. Kivi koordinaadid: XY: 6505785.01, 653617.05, ehk BL: 58.66456, 26.647916.
Fotod: Ahto Kaasik, 06.2020
Kaart: Maa-ameti ortofoto ja kultuurimälestiste kaart 2021
